Kommentaar

Heljo Pikhof | Töövõimekas leiab rakendust (41)

Heljo Pikhof, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE, 16. juuni 2014, 17:09
 TEET MALSROOS
Kõige käredamadki kriitikud ei tohiks vaidlustada töövõimereformi vajalikkust. Vanaviisi jätkates oleksime peagi lõhkise küna ees, sest vananeva-väheneva rahvastikuga riigis kasvab paratamatult ülalpeetavate hulk. Kui aga kahanevad maksumaksjate read, ei suuda ühiskond töötavate inimeste maksudest tagada ei vanadus- ega töövõimetuspensionäridele rahuldavat elu.

Seega on meie kõigi huvides luua olukord, kus võimalikult paljud inimesed leiaksid võimetekohast rakendust. Seda enam, et puuduva või osalise töövõimega inimesi (kui pruukida uusi mõisteid) on meil tervelt 100 000 ning töövõimetuspensionäride arv (kui pruukida vana mõistet) on pidevalt ja kiiresti kasvanud. Selge see, et ka kehvemapoolse tervisega keskeas inimene ei suuda tööturul paljudel erialadel võistelda terve ja tragi noorega, aga millestki tuleb ju elada.

Kolmandik praegustest töövõimetuspensionäridest töötab, kaks kolmandikku aga mitte. Neist ümmarguselt 40 000 teeksid ise meeleldi tööd, nad tahaksid teenida viisakat palka ja osaleda ühiskonnaelus. Oleks vaid võimalust! Ja tegu ei ole mitte üksnes elatustaseme, vaid ka inimväärikuse küsimusega.

Sedamööda, kuidas süveneb tööjõupuudus, kasvab ka tööandjate huvi võtta tööle vähenenud töövõimega inimesi. Takistuseks võivad siin saada näiteks kulutused, mis tuleb teha, et erivajadustega inimene tööjärjele aidata, või ka potentsiaalse töötaja napid oskused. Tööandjad aga, kes on senini söandanud puudega töötajaid palgata, tunnustavad kõrgelt nende motiveeritust ja lojaalsust.

Töövõimereform ongi selleks käivitatud, et kompleksete ja paindlike meetmete toel aidata tööle võimalikult palju soovijaid. Võidavad kõik – nii vähenenud töövõimega töönõudlejad, tööandjad kui riigi majandus tervikuna.

Asja ehk kõige suuremaks väärtuseks võib pidada mõttelaadi muutust. See ei toimu mõistagi üleöö, ometi ei räägi me enam töövõimetusest, vaid võimest.
Rohkem kui kahe aasta jooksul on andnud oma panuse töövõimereformi väljatöötamisse suur hulk inimesi. Reformikava ei ole valmis treitud kusagil kabinetivaikuses, tuliseid debatte on peetud igal tasandil ja võimalikult palju on arvestatud ka erinevate huvigruppide ettepanekute ning Praxise ja Saar Polli uuringutega. Jutt käib ju tõeliselt suurtest ümberkorraldustest, mis on otsapidi seotud hariduse, tervishoiu ja mitme teisegi valdkonnaga.

Esimene pääsuke ehk inimesele endale suunatud töövõimetoetuse seaduse eelnõu on riigikogule üle antud. Veel enne suurt suve peaksid parlamenti jõudma ka sotsiaalhoolekande seaduse ja tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused, mis käsitlevad teenuste, abivahendite ja rehabilitatsiooni korraldust. Tööõnnetuse ja kutsehaiguskindlustuse seaduse loomislugu on juba halli habemega, uues kontekstis peab seegi saama ükskord kaante vahele.

Küsimustele tuleb leida vastused, aga küsimuste tõttu ei saa reformi tegemisest loobuda. Sel juhul veaksime alt nii osalise töövõimega inimesi, kes tööle püüdlevad, kui ka neid, kes on töövõime sootuks kaotanud. Nimelt on 20 000 puuduva töövõimega inimesele nähtud ette praegusest suuremad toetused.

Töötud tööle!

Tänaste töövõimetuspensionäride sekka kuuluvad nii liigesehaigustega keskealised naised kui ka igas eas intellektipuudega inimesed. Kaldteede ehitamine – vähenenud töövõimega inimesest kiputakse kujutlema pigemini ratastoolis – ei aita ei ühtesid ega teisi. Nii palju kui on inimesi, on ka vajadusi – meil on 65 000 mittetöötavat töövõimetuspensionäri. Igaühega individuaalselt, tema tahtmiste, suutlikkuse ja barjääridega hakkabki tegelema töötukassa, kes aitab inimesel leida sobivat tööd ja pakub ümberõpet, abivahendeid ning muud tööleasumiseks vajalikku. Töötukassa kanda jääb ühtlasi tööandjate nõustamine ja abistamine vähenenud töövõimega inimese tööle rakendamisel.

Palju on tekitanud küsimusi töökohtade leidmine osalise töövõimega inimestele. Aasta lõpuks peaks valitsus töötama välja uute töökohtade, sh osaajaga töökohtade loomise kava. Riik eesotsas töötukassaga on siin just õige teed näitama, värvates kas või juhtumikorraldajateks ja konsultantideks vähenenud töövõimega inimesi. Motiveerimaks tööandjaid osalise töövõimega inimest tööle võtma, tuleb leida lisahoobasid ja täiendada nn motivatsioonipaketti. Riigi makstava palgatoetuse kestus tõuseb poolelt aastalt aasta peale. Ka selles, et riik tasub tööandja eest erivajadusega töötaja sotsiaalmaksu, pole kahtepidi mõtlemist. See loetelu peab pikenema.

Pärast tööturukoolitust, töörehabilitatsiooni, vajadusel tugiisiku leidmist peab väiksema töövõimega inimene ka tööle saama. See on selgelt võtmeküsimus. Samuti tuleb lahendada transpordiküsimus: kuidas pääseb näiteks maal elav erivajadusega inimene kaugemale tööle. Lisaks tuleb ajakohastada transporditoetuse maksmise kord.

Sissetulek ei vähene

Sihiks on aidata tööle võimalikult palju inimesi, aga ümberkorralduste tulipunktis peavad siiski olema noored. Kui osalise töövõimega noor lõpetab keskkooli, kutsekooli või saab mõnd muud koolitust, siis ei satu ta praegu reeglina töötukassa huviorbiiti. Kui noor pole tööle saanud, tuleb ta sinna suunata kohe pärast hariduse omandamist, sest kui ta jääb aastateks koju või isegi hooldekodusse, ununevad õpitud oskused ja kaob igasugune huvi tööd leida. Ometi võiks teda ees oodata pikk ja sisukas tööelu.

Ja lõpetuseks rahast. Alles siis, kui tööturul kohanenud inimene jõuab teenida üle keskmise palga – praegu on keskmine brutotasu 944 eurot kuus –, võiks tema töövõimetoetus väheneda. Eelnõu esialgses variandis oli selleks piiriks seatud 641 eurot kuus, mis on selgelt ebapiisav.

Arukas oleks töövõimetoetused diferentseerida: ulatuslikuma töövõimekaoga inimesed hakkaksid saama suuremat töövõimetoetust, väiksema töövõimekaoga vähem. Need, suuresti huvigruppide arvamusel põhinevad sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud tuleb läbi rääkida ja läbi arvutada. Ja veel: praeguste töövõimetuspensionäride sissetulek ei vähene. Puudetoetuse kallale, mida makstakse puudest tulenevate lisakulutuste katmiseks, ei lähe reform üldse.

Ühtki töövõimereformi seadust ei võeta vastu uisapäisa. Ees ootab tihe ja töine suvi ning sügiseks on tervikpilt kindlasti klaarimaks saanud.

41 KOMMENTAARI

n
nonii 19. juuni 2014, 14:33
Heljo Pikhof-:Mida võib asja juures kõige suuremaks väärtuseks pidada, on mõttelaadi muutus.............Sedamööda, kuidas süveneb tööjõupuudus, kasvab...
(loe edasi)
n
NO ON KURADIMA RIIGIKORD 18. juuni 2014, 13:24
OLEN SEE MEES --KES ERITI RASKE HAIGUSEGA EDASI TÖÖD RÜGAS,((SEST LAPSED JA MAKSUD LIHTSALT SUNDISID)),,
PIDIN KA TALVEKUUDEL LEPPIMA KÜLMA ÖÖ-...
(loe edasi)
Loe kõiki (41)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee