1990. aasta MM-finaalturniiri avamängus alistas Kamerun valitseva maailmameistri Argentiina. (Diether Endlicher)

Avaldame ajakirja "Jalka" juunikuu numbris ilmunud Ott Järvela kolumni.

Ta algab kohe-kohe. Suur ootus on lõppenud. Magus ootusärevus muutub iga päevaga suuremaks, et 12. juuni õhtul Sao Paulos kõlava avavilega 33päevaseks nirvaanaks muunduda. Nii suhtub jalgpalli MMi iga vutisõber. Tegu on piduliku riitusega, kus ülistatakse meie ühist armastust.

Aga jalgpalli MMi mõjuväli on nii mitmekülgne, et sellest täiesti mööda vaatamiseks peab eluviis olema erakordselt eraklik. Mingi pentsiku nipiga poeb jalgpalli MM naha vahele igale inimesele. Kuigi igaühe MM-lugu on erinev, moodustub neist harmoonia, millesarnast maailmast ei leia.

Toon näiteks jupi oma isiklikust MM-loost. Minu esimene teadlik jalgpalli MM oli 1990. aasta väljalase. Olin toona 7aastane ja mäletan kõige ehedamalt järgmisi detaile:

- suurt turniiritabelit, mille isa seinale kleepis ja mille täitumisele elasin kaasa kindlasti suurema innuga kui isikliku jõulukalendri tühjenemisele šokolaadist. Kodus seina peal oleva turniiritabelita pole möödunud mitte ükski järgnev MM või EM. See on elementaarne nagu käte pesemine enne söömist.

- Kameruni meeskonda ja nende värvilisi vorme. Kameruni ja Roger Milla korda saadetu ime suurusest ja tähendusest – Aafrika jalgpall tõestas oma sisu ja ähvardas esimest korda poolfinaali murda – olen teadmised saanud hiljem, aga 7aastase poisi jaoks oli nende toonases mängus midagi kuratlikult kütkestavat ja salapärast.

Kamerun on Aafrikas mu lemmiksats siiani, mis on kummaline, sest kõigis muudes maailmajagudes on favoriit aegade jooksul muutunud. Aga Kamerun on jäänud. Võimalik, et põhjuseks on suurepärase briti looduskirjaniku Gerald Durrelli raamatud – need sai lapsena kapsaks loetud – oma seiklustest tolles riigis ja Bafuti fonnist sõnadega maalitud nõiduslik pilt.

- finaalmatši vaatamist moel, et mahakeeratud heliga telekas näitas venekeelse Kesktelevisiooni pilti ja Vikerraadiost kuulis eestikeelset kommentaari.

- ebaõnnestunud kokkulepet alagrupiturniiri ajal. Nimelt nõustusin isa poolt pakutud variandiga, et lähen magama a l l e s siis, kui väravavaht palli kätte võtab. Rahulolu õnnestunud tehingust jõudis kesta paarkümmend sekundit, sest tagasisöödu käega mängimine keelati väravavahtidel ära alles 1992. aastal. Kui enamikule maailma vutipublikust tähendas see, et 1990. aasta MM möödus väga kaitsvate kohtumiste tähe all, siis minu traagika oli veidi teistsugune

- Argentiina väravavahi Sergio Goycochea penaltitõrjeid veerand- ja poolfinaali penaltiseeriates vastavalt Jugoslaavia ja Itaalia vastu. Need tagasid, et järgmised kaks aastat suvila küljeseinaga peetud penaltiduellides – lööd palli vastu seina nii kuis jaksad ning püüad siis tagasipõrkuvat palli tõrjuda – mõtlesin end just Goycochea'ks. Kaks aastat hiljem võitis Taani EM-kulla ja Goycochea'd asendas Peter Schmeichel.

Säärane sülem on väga isiklik. Võimatu, et mõni teine inimene mäletaks ja tunnetaks 1990. aasta MMi täpselt samamoodi. Ometi tekkis väga paljudel (arvatavasti kõigil) lugejatel mõne kirjeldatud seiga mõne detailiga isiklik suhe.

Selles seisnebki jalgpalli MMi kõikvõimas võrgustik ja fenomen – kuigi tegu on spetsiifilise ja piiritletud üritusega, mis koosneb 33 päeva jooksul peetavast 64 jalgpallimatšist, leiab igaüks enda MMi külge haakimiseks sobiva konksu ning vutipeost möödavaatamine on neetult keeruline.

Peale jalgpalli MMi on väga vähe üritusi või sündmusi, mis suudavad meie kireva ja konfliktse maailma sõltumata nahavärvist, kliimast, poliitilistest eelistustest, mandrist või religioonist ühes rütmis hingama panna.

Suveolümpia – talimängudest pole mõtet rääkida, sest enamiku planeedist jätab see sündmus külmaks – eesmärk on saavutada samasugune inimkonna harmoonia. Erinevalt jalgpalli MMist on kohal kõik maailma riigid, ent tingimustes, kus 14 päeva jooksul jagatakse välja 302 kuldmedalit (London 2012), hajub fookus ning spordipeo haaramine nõuab ülisuurt pingutust.

Jalgpalli MM on palju lihtsam. Kui tahta, on võimalik süveneda igaühesse neist. Samas ei pea üldpildi hoomamiseks võistlust pidevalt jälgima. Võib ka hommikul eelmise päeva tulemused turniiritabelisse kirjutada ja hommikukohvi kõrvale

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis