Inglismaa koondise värava lõi 1:2 kaotusmängus Itaaliale Daniel Sturridge. (GIUSEPPE CACACE)

Maailmas pole jalgpallikoondist, kelle jälgimine oleks viimase paarikümne aasta jooksul valmistanud tema poolehoidjates suuremat ängi, trotsi, nõutust, kurbust, pettumust ja tühjust kui Inglismaa.

Viimane suurturniir, kus Inglismaa mäng erutas, oli nende jaoks kodune 1996. aasta EM, mille poolfinaalis kaotati penaltitega Saksamaale. Seejärel on pettumus järgnenud pettumusele. Ning jutt ei käi pelgalt kaotustest (penaltiseeriates), vaid üldisest hoiakust. David Beckham, Steven Gerrard, Frank Lampard, John Terry, Rio Ferdinand, Ashley Cole, Wayne Rooney on kõik kõvad jalgpallurid, aga Inglismaa pole nende ajal olnud kunagi kõva meeskond.

Selle asemel on jalgpalli sünnimaa mäng olnud kramplik, kangutatud ja (põrumis)hirmust tiine. Jalgpall, mida mängitakse kartusest on paratamatult negatiivne ja inetu vaadata. Just selline ongi Inglismaa enamasti olnud.

Laupäevane kohtumine Itaaliaga küll kaotati 1:2, aga kaotati nii, et peatreener Roy Hodgson sai reeglina ülikriitilise Inglismaa pressi käest eranditult kiita. Inglismaa mängis julget, südikat, loomingulist ja ilusat jalgpalli ning see läks rahvale hinge.

Inglane on küll palju kannatanud, aga mitte rumal. Vastane oli laupäeval veidi parem, aga Inglismaa noore koosseisu vahvus andis põhjust optimismiks. Eriti aastatepikkusest meeleheitest tekkinud tülpimuse foonil.

MMil tolleks hetkeks peetud kohtumistest oli Itaalia – Inglismaa vaieldamatult kvaliteetseim ning võinuks olla veelgi oivalisem, kui see poleks toimunud keset Amazonase džunglit asetseva Manause tapvas kuumuses. Tõsi, kangelaslikkust lisasid keerulised olud juurde, sest krampidega vaevlevate jalgpallurite pingutused mängu lõppfaasis olid imposantsed. Inimene võitles iseenda, looduse ja vastasega.

Inglismaa šansid alagrupist edasi pääseda on vaatamata kaotusele korralikud, sest Uruguai puudujäägid olid Kostariikale kaotatud mängus kõigile näha. Väheusutav, et Luis Suarezi naasmine suudab kõiki probleeme vaigistada. Kostariika esitus oli väga vahva, aga kui Itaalia ja Inglismaa suudavad Kesk-Ameerika meeskonna vastu näidata sama kvaliteeti, mida omavahelises mängus, läheb Kostariikal keeruliseks korrata riigi 1990. aastast pärinevat parimat saavutust – MMi 1/8-finaali jõudmist.

Jaga artiklit

2 kommentaari

I
Inglismaal pidi olema parim jalgpall?  /   07:46, 16. juuni 2014
Ei ole ja seda kümneid aastaid! Makaronisööjatel oli hasarti ja mänguoskused, vot nii!
Ja veel on ilmselgelt võrreldav (ei, mitte võrreldav, vaid hale tunne) see,, kuidas "mängivad" Maarjamaa kutid (nagu kanad takus kinni), aga see on kidel rahvuse omapära ja see on juba geenidest tulenev. Igale rahvusele ikka omad spordialad, kivist vett välja pigistada võivad vaid kohalikud fanaatikud.
K
Kenert  /   01:16, 16. juuni 2014
Inglismaa oli hea, Itaalia väga hea!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis