Juhtkiri

Juhtkiri | Millest nüüd järsku selline kiivrimure? (23)

Õhtuleht, 15. juuni 2014 17:21
Foto: MATI HIIS
Plaan muuta jalgrattakiivrid kohustuslikuks tundub mõttetu ülereguleerimisena ning sunnib küsima: kas riigil pole enam midagi targemat teha?

Ühest küljest – mis võiks olla loogilisem kui riigi mure selle pärast, et tema kodanikud kasutaksid maksimaalsel moel turvavarustust? Me ei heida ju riigile ette sekkumist oma ellu näiteks turvavööde kasutamise kohustusena. Samuti näib loomulik, et mootorratturid peavad kiivrit kasutama.

Siiski on veidi kummaline, et jalgrattakiivrite kandmist tahab kohustuslikuks teha valitsus, mille juhterakonna ideaaliks on pigem, et mida vähem sekkub riik kodaniku ellu, seda parem. Võiks eeldada, et liberaalid usaldaksid inimeste endi võimet tunnetada ohu suurust ning langetada seejärel otsus, kas sõita kiivriga või ilma.

Teisalt on veider, et kiivrikandmise seadustajad ei too oma positsiooni kinnituseks konkreetseid arve: kui palju saab Eestis aastas vigastada või surma jalgrattureid seetõttu, et nad ei kanna kiivrit? Ehk on liikluses tõsisemaid probleeme, mis toovad kaasa enam hukkunuid ja vigastatuid ning vajaksid lahendusi enne kiivriteema üles võtmist? Näiteks kiiruseületamised, joobes juhtimine ja kasvõi ebapiisav libedusetõrje teedel.

Praegu näib, kui oleks võetud üks teema ja asutud seda sunniviisil seadusesse sisse kirjutama sel põhjusel, et seda on lihtne teha. Pealegi terendab siin võimalus kroonilisel dieedirežiimil riigikassasse trahviraha saada. Ja mitte ainult – mitu korda suurenevalt kiivrimüügilt saab riik rohkem käibemaksu. Paranoilisest kahtlusest, et tegemist on sporditarvete müüjate lobiga, me parem ei räägi.

Eesti riik seisab silmitsi hulga valusate probleemidega, alustades rahvastiku väljarändest ning lõpetades narkomaani ja alkoholismiga, mille kõrval jalgratturitele kiivrikandmise pealesundimine tundub mugava asendustegevusena.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee