Foto: TEET MALSROOS
Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond 15. juuni 2014 17:18
„See, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult." See on pärit Shakespeare'i „Romeo ja Juliast" (Georg Meri tõlkes), kusjuures selle targa mõtte ütleb välja 13aastane tütarlaps.

Antud juhul siis: kuidas sa homoabieluseadust ka nimetaks – kooseluseaduseks, partnerluseks, elukaasluseks vms – asja olemus sellest ei muutu. Riigikogu ees on täna seadus nr 650 SE, mille ainus ja tegelik mõte on seadustada samasooliste sõprade ja sõbrataride suhe abieluna.

Ikkagi homoabielude seadustamine?


Parim tõestus selle kohta, et tegelikult käib jutt samasooliste abielust, on järgmine. Eelnõu näeb ette juhtumid, millal samasooliste „kooselu" on välistatud. Nendeks on lähedane sugulus ja abielusolek. Loogiline küsimus, miks küll? Isa ja poeg ning vend ja õde võivad ju sõlmida mistahes kooselulisi ja varalisi ühendusi (osaühinguid, täisühinguid, aktsiaseltse vms)! Aga kui kooselu all mõeldakse abielu, siis on piirangud mõistetavad: nad muutuvad verepilastuslikeks. Ja „kooselu" teise abielu olemas olles – mitmenaise või -mehe pidamiseks. Küsisin spetsiaalselt konsultatsiooni meie kõige kuulsamalt seksopatoloogilt, kes kinnitas: üldjuhul ei pea homoseksuaalse orientatsiooniga inimesed seksuaalsuhteid lähedaste sugulastega normaalseteks ja seega ongi kinnitus käes: jutt on seaduses samasooliste abielust. Muid kohti on veel – „kooselajate" vara kandmine abieluvara registrisse jne.


Samasooliste abielu seadust (unustame ära eksitava nime – sooneutraalne kooselu seadus!) on õigustatud kahe argumendiga. Esiteks olevat see moodne ja euroopalik ja teiseks – see ei tekita kellelegi kahju.


Niisiis – euroopalikkusest. Homoseksuaalsed suhted pole Euroopas tõesti teab mis uus asi. Kui nimetada kuulsusi, siis – Oscar Wilde, Tšaikovski, Francis Bacon, Daniel Defoe, Ivan Julm (Maljuta Skuratoviga), Peeter I (Menšikoviga), Byron, Elton John, Sokrates ning kirjandusest üks kuulsamaid paare – Sherlock Holmes ja doktor Watson. On olnud kogukondi, kus homosuhe on olnud traditsioon (Platoni akadeemia, Briti klubid ja pansioniga erakoolid, vanglad, polaaruurimisjaamad jne). Kuid ainult väga üksikul juhul on seda käsitletud abieluna. Need kaks lugu on ka teada: Hadrianus abiellus 120. aastal oma meesorjaga. Sündmust võrreldi sellega, kui imperaator Caligula oli mõni sajand varem määranud konsuliks oma hobuse. Järgmine abielu sõlmiti 1400 aastat hiljem (Diaze ja Vandilaze vahel) ja ega enamat meelde tulegi. Olnuks see praktika olemas, oleks see kirikuraamatutest ju teada.

Igatahes on oluline vahe see, et homoseksuaalsus on teatud ulatuses olnud Euroopa traditsioon, aga ta pole kunagi olnud euroopalik väärtus. Miski, mille eest võidelda. Nagu näiteks õiguse eest vabalt armastada ja abielluda vastassugupoole esindajaga, nagu see oli Prantsuse revolutsioonist alates kuni kommunistliku riigipöördeni välja.

Üldjuhul oli homoseksualism traditsioonina ka tolereeritud (v.a Hitler ja NSVL). Homosid ei põletatud nagu mustlasi ega kastreeritud nagu juute. Niisiis, homoseksuaalsuses kui niisuguses probleeme ei ole. Aga selle kuulutamine abieluks on väljakutse euroopalikele väärtustele, mis on midagi hoopis muud.

Edasi väidan ma, et homoseksuaalse abielu kehtestamine Eestis tähendab radikaalset vastuolu ühtlasi kogu senise Eesti kultuurilise ja vaimse traditsiooniga. Ma ei eksi väites, et Eesti kirjanduse kesksemaid teemasid on, kes pärib talu. St kes loob perekonna, kellele talu edasi pärandub. Nendes muredes piinlevad Kõrboja Anna ja Vargamäe „vingamehed", seda püüab korraldada Nipernaadi ja Liblegi Tootsi ja Teele vahemehena. Vestmann, Sander ja Piibeleht on linnalik variatsioon samal teemal. Aga selle teema eeldus ja alus, eestluse vaimu alus on – normaalne, heteroseksuaalne perekond. Kõik meie rahvuslikud jooned: individualism, töökus, soovimatus elada võlgu, korralikkus jt on tuletised esmasest vaimualgest –perekonnast, kus on nii isa kui ka ema ja kus vanaemagi pole minevikus evinud lesbilikke kalduvusi.

Seadus referendumile

Ühesõnaga: Eesti homoabieludega ja Eesti ilma homoabieludeta on vaimselt kaks ise asja. Neid lahutab moraalne revolutsioon. Kusjuures pole tähtis, palju neid abielusid saaks olema – hingetrauma tekitab rahvale homoabielu kui niisuguse seadustamine. Seega jätke ütlemata, et homoabielude loomine ei too kellelegi kahju – ta toob kahju kogu eesti rahvale ja homodele sealhulgas. Neil kaob ettekääne palja tagumendiga rongkäike korraldada.

Isegi kui arvata, et eesti rahvas on küps homoabielu sisseseadmiseks (milles ma kahtlen) siis pole midagi lihtsamat, kui seda referendumil temalt küsida. Uued valimised on tulemas ja samal ajal oleks ka rahvahääletust lihtne teha.

Aga seni – homoabielu seaduse silmakirjalikkus, vastuolu euroopalike väärtustega, laastav mõju eesti kultuuritraditsioonile (ega omasoo-armastust ilmaasjata nimetata mittetraditsiooniliseks!) ja muide, ka kõigi meie kirikute seisukohtadega (tuletan seda meelde neile, kes on aktiivsed kristlased või armastavad end nendena näidata) jätab mulle ainsa võimaluse hääletamisel – VASTU. Ja ma olen kindel, et ma pole kaugeltki üksi.