3
fotot
(Viljandi muuseum)

Juuniküüditamise ohver: "Meie, ellujäänud, peame rääkima ka nende eest, kes seda enam teha ei saa."

Täna öösel 73 aastat tagasi hakati ootamatult prõmmima tuhandete eestlaste koduustele. Täistopitud loomavagunid viisid üle 10 000 mehe, naise ja lapse Siberisse, Eesti vabariigi turvalisusega harjunute jaoks täiesti teise maailma.

Katoliku vaimulik, teoloog, ajaloolane ja literaat Vello Salo koostas 1993. aastal raamatu "Küüditatud 1941", kus on avaldatud küüditatute nimed. Raamat oli eestikeelne ja anti välja Torontos, kuna tookord Eestis sellise sisuga raamatut veel avaldada ei saanud. Varem oli sama teos ilmunud ka ingliskeelsena.

Salo räägib, et soovis üles leida need inimesed, kes olid unustatud ja maha vaikitud. Ta hakkas kokku koguma andmeid siit ja sealt. Ameerika Ühendriikidest, kus paljud küüditamisohvrid elasid, õnnestus Salol saada esialgne nimekiri.

"Inimesed olid liigutatud, et neist lubati lõpuks rääkida," sõnab Salo.

Kokku viidi Eestist minema üle 10 000 inimese. Nende meenutusi ja lugusid Salo kokkupandud raamatus ei ole. Aga mitmetega neist on koostaja vestelnud.

"Kõige kohutavam oligi nende lugusid kuulates see, et selline asi üldse võimalik oli. Me ei osanud ju tol ajal midagi sellist kartagi, et inimesed meele­valdselt nende kodudest ära viiakse. On hirmuäratav mõelda, et tuhandete inimeste jaoks olid loomavagunid juba valmis ja ootele pandud. Keegi ei osanud aga midagi kahtlustada, sest info ei tilkunud läbi. Selgus saabus alles 14. juuni õhtuks, kui inimesi hakati ära viima," räägib Salo.

Ta imestab siiani selle üle, miks ei tulnud kellelgi tol ajal ometi mõttesse raudteed õhku lasta, et kuritööd takistada. "Ma oleksin võinud ju isegi seda teha," mõtiskleb Salo, kes oli tol hirmsal ajal poisikeseeas.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Leo Õispuu on üle elanud kaks küüditamist. Ta oli vaid kümneaastane, kui nende talu hoovi Kuressaares sõitis veoauto, mille peal oli neli püssidega Vene sõdurit ja eestlasest teejuht, kes käskisid kodus olnud viiel lapsel asjad pakkida ja marss! auto peale tulla.

"See on selline sündmus, mida inimesed mäletavad ja tähistavad ilma mingisuguse sunduseta viimased paarkümmend aastat, kui seda on tohtinud teha," tõdeb Õispuu.

Ta ütleb, et kuigi enne seda oli küüditamisest rääkimine ja kõik selleteemalised koosviibimised keelatud, käidi vaatamata KGB valvsale huvile koos juba 60. aastatel. Memento on ühiseid kokkusaamise korraldanud aastast 1989. Õispuu nendib, et praegused noored küüditamisest palju ei tea, mistõttu paneb ta eakatele inimestele südamele, et nad räägiksid juhtunust oma laste ja lastelastega, seletaksid, selgitaksid, paneksid kirja oma mälestused.

"Minu mälestused ei ole kustunud," ütleb täpselt 73 aastat tagasi Venemaale viidud Õispuu.

"Vähesed küüditatud on veel elus. Peame rääkima oma lugusid ja seda, mis juhtus. Aga peame rääkima ka nende eest, kes Venemaalt tagasi ei tulnud," rõhutab ta.

Jaga artiklit

87 kommentaari

K
KOKKUVÕTE KOMMENTAARIDEST  /   20:45, 15. juuni 2014
EESTLANE ON PASK RAHVAS.LASEB SÕBRALE SELGA!
N
Nagu hr.Salo ei teaks,kuidas see võimalik oli?  /   20:03, 15. juuni 2014
Aga loomulikult sellepärast,et võimulolev klikk desarmeeris Eesti
armee,polnud kedagi vastu hakkamas ja nii aetigi inimesed,nagu
lambad vagunitesse,sõjaväelased aga põhja näljasurma ja ohvitserid
lihtsalt lasti maha.Häbiväärne ja alandav olukord meie rahvale.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis