(STANISLAV MOSHKOV)

Sõitsin bussiga kutsehariduskeskusesse praktikalepinguid ära viima. Juhtusin kokku ühe tuttavaga ja küsisin, et kas ta enam noore vanema koolis ei käi. Teda kuulates jäi mul suu ammuli lihtsalt, ma ei oskagi öelda, kas ta liialdas.

Esiteks ei olnud ta oma lapsele lasteaeda kohta saanud, kuigi laps juba üle kolme aasta vana ning laps käib erahoius, mis maksab üle 250 euro kuus. Mul olid judinad, kui aus olla. Mul on veel kaks last. See erahoid ei olnud mul kohe mingi variant kaalumiseks.

Teiseks olevat tal ühe inimesega probleemid, mistõttu tema laps ei käi ka lastehoius, kus minu lapsed praegu käivad.

Kuid samas erahoid ka ei sobivat, sest seal laps kardab. Olevat pidanud veel paljajalu käima, sest lapsel olid jalanõud "maagiliselt" kaduma läinud.

Kui ütlesin, et minul ei ole küll mingeid probleem, arvasin, et hakkab kohe nutma.

Viis kuidas ta seda kõike kirjeldas, pani mind mõtlema, et kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad?

Ainus asi, mille ma välja mõtlesin, on, et asi on suhtumises ja viisis, kuidas inimestega suhelda. Äkki ma tõesti suhtlen teistmoodi? Olengi sellise vähe teistsuguse maailmapildiga.

Ma püüan alati viisakaks jääda, ma ei nõua otseselt oma õigusi, pigem ikka põhjendan, miks mul üht või teist asja vaja on, püüan aru saada, kas mind mõistetakse, ning ka samal ajal püüan mõista neid, kellel on mingi roll täita.

See ei ole nii, et ma lähen ja nõuan ja pean kohe kõik saama. Võib-olla haugun üldse vale värava taga...

Ainuke kord, kui ma tõsiselt solvusin, oli siis, kui helistasin lasteaeda, et koha kohta uurida ning ta soovitas mul riigitööle minna, et siis on nagu võimalused suuremad. Nüüd ma muidugi tean, et ta tegelikult ei mõelnud sellega midagi halba, aga minu esimene mõte oli küll, et mis mõttes asjad niimoodi käivad.

Kohati tunnen üksikvanemana, nagu mulle tehakse suuri eeliseid ning see ei ole õige teiste emade suhtes, sest tegelikult on meil kõigil ühiselt raske. Lihtsalt mõnel rohkem ja mõnel vähem.

Võib-olla on minul lihtsalt vedanud, et ma ei pea kohtuuksi kulutama, kedagi ebapädeva töötegemises süüdistama või midagi veel absurdsemat. Ma tõsiselt loodan, et saan ka edaspidi mõistva suhtumisega asju ajada.

Hoian pöialt ka sellele teisele emale, et ta meelt ei heidaks ja saaks ikka oma mured ka lahendatud.

Jaga artiklit

2 kommentaari

Õ
Õhtulehele  /   14:19, 14. juuni 2014
mis need bussid sellesse juttu puutuvad?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis