Katrin Pauts ()

Võhikule tähendab jalgpall nelinurksel muruplatsil edasi-tagasi sibavaid täiskasvanud mehi, kel on jalas naljakad lühikesed püksid ja põlvikud. Aeg-ajalt langeb mõni pikali, väänleb nagu kuivale jäänud vihmauss ning teeb hirmsaid nägusid. Mõnikord kisub üks mees endal rinna paljaks ja hüppab hullunult röökides teistele meestele sülle. 

Jalgpallivõistlus on kentsakas spektaakel, millest iga vutivõhik on vaimselt üle. Seda avalikult välja näidata pole siiski arukas. Kõige rumalam on otsekoheselt kuulutada: "Jalgpall on lapsik jama. Mind ei koti, kes võidab või kaotab. Cristiano Ronaldo on minu jaoks [kristiano ronaldo], mitte [krištiaanu ronaldu] ja Kaka on lihtsalt kaka. Tegeleme parem intelligentse meelelahutusega. Kus on malelaud?"

Jalgpallihullus on salakaval. Seda nakkust võivad kanda isegi need, kellelt seda oodata ei oskaks. Näiteks oli mulle suureks üllatuseks, et menukirjanik ja intelligentne inimene Andrus Kivirähk on paadunud jalgpallifänn. Tõenäoliselt on Andrus MMiks puhkuse võtnud ja külmkapi parimat õlut täis tuupinud.

Jalgpallipisik võib ootamatult aktiveeruda sinu ülemuses või sõbras. Minu esimene nõuanne kogenematule vutivõhikule: ära iialgi tee jalgpalli maha esimesena, muidu võid saada valusasti kõrvetada. Sondeeri esmalt pinda. Astu katsealusele ligi ja lausu neutraalsel toonil: "Eile algas jalgpalli MM." Seejärel jälgi hoolikalt. Kas ta tegi äsja põlgliku grimassi? Või süttis tema silmis pöörane leek?

Kõige arukam on kogu see kuu aega vältav jant kaasa teha. Jalgpallihuvi on võimalik edukalt teeselda, kui tead mõnda nippi. Minu leivanumber on salapära. Ma ei maini kunagi jalgpallurite nimesid ega tee ennustusi, vaid ootan, kuni teised jutu üles võtavad. Siis poetan mitmetimõistetavaid väljendeid: "Mhmh. Oleneb, kuidas võtta. Nii ja naa. Ahah. Või et sina arvad nii? Mnjah. Eks me näe."

Vahel õnnestub mul tänu ebamäärasele mõminale saavutada prohveti staatus – tuleb sõber ja ohkab: "Mina olin täiesti kindel, et Inglismaa saab Saksamaast jagu nagu naksti. Aga sina olid skeptiline ja ütlesid: eks me näe. Ütle, kuidas sa küll ette nägid, et inglastel pole šanssigi?"

Sellest, kuidas võhikuna jalgpalli MMist oma lõbu üles leida ning millega lahutada enda meelt 90 hirmpikka minutit kestva matši ajal, millest sa tegelikult mõhkugi aru ei saa, pajatan juba järgmises sissekandes.

Jaga artiklit

7 kommentaari

I
Ivo  /   04:44, 25. jaan 2016
Aga kuidas on see, et mehed kannaks põlvikuid shortsidega lihtsalt tänaval? See juba ei ole seotud jalgpalliga, ja ma ei näe siin midagi naljakat.
M
Mart  /   16:36, 14. juuni 2014
Oleks juba aeg aru saada,et iga kultuurne inimene,soost olenemata,teab midagi ja huvitub jalgpallist ja need,kes alustavad jalgpallist rääkides juttu klisheega:"Kakskümmend meest ajab ühte palli taga jne...",on tegelikult ise pimedusega löödud ja parajad jobud pealekauba,eriti veel,kui nad juhtuvad
meessoost olema!Neile tuleb vaid kaasa tunda,et nende elus on üks ilus ja emotsioone pakkuv tahk puudu.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis