4
fotot
Head hapukoort Hollandist paraku ei leia, mistõttu kimbutab mind siin pahatihti hapukooreisu. (MARIANNE LOORENTS)

On vähe neid, keda pikemalt välismaal olles koduigatsus ei tabaks. Ja see avaldub sageli pisiasjades. Näiteks äkkmõttena: „Tahaks eestimaist hapukoorega kartulisalatit! Nüüd ja kohe!" Või pahameelenasööstuna: „Miks poed juba kinni on? Ah, täna on ju pühapäev. Eestis oleks teisiti..."

Kooliaasta on otsakorral ja mul on jäänud veel vaid paar nädalat kodust eemal olla. Olen hakanud mõtlema sellele, mida ma olen Eestist ära olles kõige rohkem igatsenud - kui jätta muidugi kõrvale väga kallid inimesed ja mind pikisilmi koju ootav kass -, ning mille järele hakkan kindla peale puudust tundma siit lahkudes. Seekordses postituses keskendun sellele, millest olen Eesti juures puudust tundnud. Ehk tuleb mõni allolevatest mõtetest teilegi tuttav ette?

Hapukoor ja keefir

Huvitav, et koduigatsus mõtted ikka toidule viib. Kui kelleltki küsida, millest ta välismaal elades puudust tundis või tunneb, on kõige tüüpilisem vastus: „Mustast leivast.“ Mind pole leivaküsimus jõudnud nende viie kuuga veel painama hakata, sest ka siin küpsetatakse üpris tumedat leiba, mis eestimaise suitsuvorstiga koos hästi mekib.

Mul on neelud käinud hoopis hapukoore järele. Olen küll reisikogemuste põhjal alati arvanud, et Eesti hapukoor on erakordselt hea, kuid poleks mõelnud, et hakkan sellest niivõrd puudust tundma. Kui Hollandi piim ja või on imehead, siis hapukoore valmistamise traditsiooni siin pole. Zure room (hapu koor) on alles hiljaaegu poelettidele tekkinud nähtus, millel on meie hapukoorega paraku vähe ühist. Mul hakkas sellest korra isegi halb.

Hapukoorele mõeldes olen tundnud meeletut isu koduse kartulisalati järele. Tunnen puudust ka pelmeenidest, millele harilikult mõnuga hapukoort kuhjan.

Piimatoodetest igatsen meeletult ka keefirit. Siinne pett on küll päris joodav, kuid mahe pett ei suuda asendada keefiri ülivärsket ja teravalt hapukat mekki.  

Alati lahti olevad poed

Väiksemad Hollandi asulad on kristlikule riigile kohaselt pühapäeviti täitsa välja surnud. Heal juhul on lahti söögikohad. Ka linnades, kus üle 100 000 elaniku, võib kaubatänavatel pühapäeviti valitseda täielik vaikus. Suurlinnades see küll päris nii pole. Utrechtis on vaid osa toidupoodidest kinni, osa avatud neli või kuus tundi, osa lausa kella kümnest kella seitsmeni.

Tore, et lõputu tarbimine korraks hoo maha võtab ja rohkemad inimesed saavad pühapäeviti pereringis aega veeta. Inimene on aga ikka oma harjumuste ori ja eestlasele on paratamatult harjumatu, kui ta avastab pühapäeval kell 11, et supermarketi uks on veel kinni, või peab poodimineku plaanist loobuma, sest kell on juba (!) 17. Mulle lähim suur toidupood on nimelt pühapäeviti valla kella 12-16.

Pika ninaga olen aga jäänud ka täiesti lõuna ajal, kui tahtsin minna ühesse kesklinna supermarketisse, kus ma sageli argipäeviti pärast ülikooli käin. Lahtiolekuaegu polnud ma taibanud lugeda. Selgus, et tegu on pelgupaigaga neile, kes pühapäeva õhtul pärast seda, kui enamik poode on uksed sulgenud, tingimata söögipoolist vajavad: see läheb lahti kell 16 ja sulgeb uksed alles kell 22. Tol hetkel mulle sellest hilisest lahtiolekust aga tolku polnud.

Kui pühapäevaste lahtiolekuaegadega harjub üsna ruttu, siis riigipühad valmistavad hoopis rohkem peavalu. Siis on ka suuremates linnades pea kõik toidupoed kinni ja kes sellega ette arvestada ei oska, saab ebameeldiva üllatuse osaliseks. Näiteks avastasin aprillis nädalaselt Eesti reisilt naastes, et lihavõttepühal pole mul lootustki külmkappi uueks nädalaks täis varuda. Hea, et kapist veel üks supikott vastu vaatas ning et ma olin Eestist leiba, vürtsikilu ja suitsuvorsti kaasa toonud. Poodi pääsesin teise lihavõttepüha keskpäeval.

See, kui kaua poed tohivad pühade ajal maksimaalselt lahti olla, on muide seadusega reguleeritud. Tegin n-ö kriitilised päevad omale kohe selgeks.

Väiksem rahvastikutihedus

Olen põline tallinlane ja ka meie pealinna keskmes pole tänavad just inimtühjad. Suvisel turismihooajal on vanalinnas väga raske leida vaba kohta, kuhu astuda. Kuid vahe on selles, et Utrechti kesklinnas valitseb säärane olukord tipptunni ajal või laupäeva lõuna ajal kogu aeg. Pole ka ime, sest Utrecht on üks kõige tihedamini asustatud piirkondi Hollandis, mis peab niigi oma Eestist pisemale pindalale ära mahutama ligi 17 miljonit inimest.

Keskraudteejaamas ja sellega ühendatud kaubanduskeskuses käib enamus ajast meeletu tunglemine, möödujad puutuvad üksteisele vastu. Mõni lükkab selle massi keskel veel käe kõrval jalgratast. Õues leidub alati rattureid, kes üritavad ülerahvastatusele vaatamata - näiteks turuplatsil - ka sadulas istudes jalakäijate vahelt läbi sõeluda.

Vanalinnatänavad on aga väga kitsad ja ilusa ilmaga võtavad suure osa kõnniteest võtavad enda alla veel välikohvikud. Lauad ja toolid on muidugi väga tihedalt lähestikku paigutatud. Ruum on ju defitsiit, iga ruutmeetrike on defitsiit! Eks seepärast ole majadki ülikitsad - mõni kahe kitsa aknakese laiune -, kuid kindlasti kolm korrust kõrged.

Eestlane, kes ei pea isegi linnas elades eriti pikka sõitu ette võtma, et end metsakohina sisse peita ja linnakära unustada, väsib sellest melust enne või hiljem ja hakkab võimalusel valima, mis ajal ja kuhu ta sammud seab. Nii ka mina. Peab olema kõndimis- ja hingamisruumi. Mõnel päeval on soov selle järele suurem kui teisel.

Tean omast käest, et siingi saab väikelinnades ja maapiirkonnas rahu ja vaikust nautida. Tegelikult on siin tunduvalt rohkem rohelust, kui julgeks nii tiheda asustuse juures oodata. Ja mul on siin tõtt-öelda õnnestunud kogeda ka seda, et piki mereäärt jalgrattaga sõites ei tule kilomeetrite viisi vastu pea ühtegi hingelist. Täiesti päisel päeval. Ent sellised hetked on siinmail lihtsalt palju, palju haruldasemad kui Eestis. Seega, kui peaksin siin kauem elama, hakkaksin kahtlemata Eesti põlislooduse järele igatsema.

Jaanipäev ja valged ööd

Üldiselt pole ma klassikaline jaanipäevataja. Midagi ei juhtu, kui ma mõne jaanipäeva puhul linnast ära ei sõidagi. Lõke, hea seltskond ja saun on toredad, aga neid saab nautida ka muul ajal. Arutu joomine pole mind nagunii köitnud. Kui ka peaksin jaanipühade ajal töötama, poleks see minu jaoks katastroof. Aga... just sel aastal, kui mul pole võimalustki läheneva jaaniõhtu puhul mõnda Eesti maakohta pageda, lõkke ääres liha grillida ja saunatada, sest pean 2000 kilomeetrit eemal palavikuliselt viimast hindelist kirjutist lõpetama, sooviks ma seda kuidagi eriliselt. Siin on 23. ja 24. juuni ju täiesti harilikud tööpäevad.

Ilmselt on tegu inimaju tüüpilise vingerpussiga: see, mida parajasti ei saa, on ikka haruldaselt lummav. Eks kujundan omale taldriku peale teeküünaldest lõkke ja ootan tuleva-aastast jaani. Valgetest öödest, millest ma samuti puudust tunnen, ma vähemalt päris ilma ei jää! Juuni lõppu ja juuli algusse jagub neid veel küllaga :)

Selle kohta, mida jään igatsema Hollandi elu juures, loe juba järgmisest postitusest!

Jaga artiklit

7 kommentaari

O
ott  /   00:16, 19. juuni 2014
ma tahaksin ka hollandis tudeng olla,iga päev tõmbaks ennast kusagil kanepikohvikus pilve.
  /   18:47, 18. juuni 2014
Mina igatse Maltal heeringat, keefiri, kama ja normaalseid jogurteid. Korralikku suitsuvorsti ja musta leiba samuti.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis