2
fotot

Pokara on ehe hipilaager/linn. Järvekaldal paiknevate hostelite esised on täis heledapäiseid kanepit suitsetavaid rastafariane. Eri suundadest kostub kitarri-, digeriduu, djembe- ja vilepillimängu. Väidetavalt pidi siin palju eestlasi käima, kuid ise ma kahjuks ei kohanud sel hetkel ühtegi kaasmaalast.

6ndal päeval jätame Mailaisa tüdruku Jeiloga hüvasti ning jätkame Janiga kahekesi Himaalaja mäestiku suunas. Minibuss, mis meid Lakeside puhke piirkonnast bussijaama viib, on rahvast nii pungil täis, et peame oma seljakotid katusele viskama. Koos piletimüüjaga jäime ukseavasse. Nõnda juuste lehvides ja totaka naeruilme saatel kihutasime läbi linnatänavate.

Pokarast Nayapoli sõit kestis ca 2 tundi. Aknast näen lahmakat elevanti heinakoormat tassimas. Esimesse sihtpunkti jõudes on kliimamuutus drastiline. Pakime end kubujussideks. Vihmasaju tõttu otsustasime järgmisse staapi – Ghandruki - sõita jeebiga. Masin, kus on kohta kuuele inimesele, mahutas kokku seitse + üks. Allakallavast veest hoolimata seisis (loe: rippus) üks mees jeebi ukse küljes.

Järjekordselt sai võimatu võimalikuks: eri suunas sõitvad autod ei tohiks neil kitsastel mägiteedel füüsika reegleid järgides üksteisest möödagi pääseda. Iga auto lähenedes tundsin kuidas Jany kondiseid sõrmed aina sügavamale mu kintsu tungisid.

Esimeses ettejuhtuvas warungis püüdsime sooja saada keetes endale teed ning riisi. Sealsamas kohtume kohalike noorte giididega, kel on oma moodus sooja saada –teeklaasist riisipuskarit kallutades.
Nende strateegia ei vedanud alt. Kuum tee, vanaema kootud villased sokid, kindad, 3 kihti pluuse ning pükse, 2 salli, karvamüts, kapuuts ja kaks tekki ei aidanud mu kehatemperatuuri mingil moel normaali läheduses hoida. Ja sel hetkel polnud me veel 2000 meetritki ületanud! Hirmuga mõtlesin eesootavatele öödele.

PÄEV 1:
Hommikune äratus: 6:00
Start: 6:30
Finiš: 17:15
Kokku: 11 tundi (sh ca 2 tundi puhkust)
Marsruut: Ghandruk (1940m) -> Kimrong (1800m) -> Talung (2180m) -> Chomrong (2170m) -> Sinuwa (2360m)

Viiepäevaseks matkaks oli mul kotis tomateid, riisi, datleid, viigimarju, rosinaid, 700ml vett, ingveri ning rohelise tee lehti. Annapurna Base Campi (ABC) suunas on liikuda väga lihtne. Iga 1,5 või 2 h jalutskäigu järel leiab mäejalamilt kristallpuhast joogivett ning mõne tagasihoidliku söögikoha. Kuid iga meeter edasi kasvasid hinnad menüüdes üha suuremaks.

Kivistel trepiastmetel tervitasid meid kellakestega muulad, lehmad, lambad, käod, kaks varest ja kõiksugu tundmatud metsalinnud. Esimeste tundidega tuli saime selgeks, et rajad on üsna rasked. Kuid nähes 50-60 aastaseid reipalt edasi sammumas siis kavatsesin valu eirata.

Mulle sobis mäest alla minek paremini kui Janile. Temal hakkasid jalanõud varvastele. Eks seda minulgi, kuid taluvuse piirides. Üles minnes tahab õhk kopsu kinni jääda, kuid kiirelt õpin rütmiliselt hingama.

Vaated mägedele ning orgudele olid hingematvad. Vahetult enne Sinuwasse jõudmist ilmus vaatevälja (kõigi nende roheliste mägede hulgas) üksik valge tipuga hiiglane. Üksnes mägede vaatamisest piisas, et tunda lõpplikku rahulolu.

Kõndisime kuni hämaruse saabumiseni. Majutuskoha eest Sinuwas maksame kumbki 100 rp. Selle eest saime tillukese ruumi kahe kokku klopsitud voodi, 3 teki ja kahe padjaga. Lisaluksuseks oli välikemps ning jäiselt külm dušš. Sooja vee eest tuleks lisaks maksta 150 rp. Toa seinad olid nõnda õhukesed, et inimesed naabertubades kuulsid kõike, mida meie rääkisime ning vastupidi. Mõnede härrade norskamine oli nii vali, et hetketi tundus nagu magaksin nendega samas voodis. Norinat tuli halastamatult mõlemalt poolt.

Uus väljakutse oli duši all käimine. Vaese tudengi kombel ei raatsinud me kumbki sooja vee eest lisa maksta. Jäise dušši alt naastes mässisime end vatitekkidesse, kägardusime kronksu ning lõdisesime üheskoos hommikuni.

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
Mask  /   14:24, 11. juuni 2014
Pidage vastu! :)

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis