Kuna minu Marike oli võrreldes osadega üsna aeglase arenguga, siis ei saanud ma üldse aru, kuidas saab olla raske lapsega tegeleda. Paned ta mänguasjahunniku kõrvale maha ja seal ta mängib. Marikene võis niimoodi omaette teinekord tunde asjatada.

Vaatas ühte, uuris teist, loopis kolmandat - minul oli aga vaba voli teha, mida mu hing ihaldas. Okei, päris korterist ma loomulikult ei lahkunud, aga vabalt sain samal ajal näiteks tööasju teha. Nüüd on aga teised lood.

Nimelt õppis kallis tütrekene enam-vähem samal päeval ära käputamise ja seismise. Selle tulemuseks on see, et ma pean teda kogu aeg kullipilgul jälgima, et ta kuskile ei kukuks, haiget saaks ja nutma ei hakkaks.

Esmakordse emana kujutan ma endale alati kõige jubedamaid asju ette. Mõelda vaid, kui ta kukub pea ees voodist alla, murrab pealuu ja...Appi! Ma ei suuda edasi mõeldagi.

Või vinnab ennast kapi najale püsti, kaotab tasakaalu, kukub peaga vastu teravat serva ja...No näete, mis mõtetega ma ennast painan!

Ma ei saa isegi nn ohtlikke asju silma alt ära panna, sest iga asi on potensiaalselt ohtlik asi. Näiteks esmapilgul süütuna tunduv mööbiese, kummut, annab lapsele suurepärase võimaluse ennast sinna püsti vinnata ja loomulikult kukkuda.

See on nii hirmus, kui ta kukub ja haiget saab. Nii kohutav on näha teda nutmas, endal suured pisarad mööda põski alla voolamas. Mu emasüda ütleb, et ta on veel liiga tillukene, et ta peaks mingit sorti valu tundma.

Miks ta siis ei võiks kenasti maas istuda, mitte kuskile ronida, mitte kuskilt alla lennata, mitte üritada nuge suhu toppida ja kääre uudistada. Ma ehitaks talle hea meelega vatist pesa, kui ta seal vaid umbes viis aastat sees istuks.

Aga ei. Maailm on tema jaoks valla ja ta peab ilmtingimata nägema, mis juhtub, kui turnida täitsa voodi servale ja siis sealt alla kukkuda. Või mis saab siis, kui terrass otsa saab? Kuidas saada murule, kui ees on kaldtee?

Ja nüüd, kui ta avastas, et on võimalus liikuda ka üles, mitte ainult edasi, on maailm tema auster. Mis siis, et see on üks hirmus haigettegev auster.

Mitu korda peab laps kukkuma, et ta taipaks, et see teeb haiget ja lõpetaks? Mitu korda peab ta oma väikest beebipeakest ära lööma? Ma ei saa ju talle ometi seda tobedat kiivrit osta, aga ma ei taha ka, et ta haiget saaks. Ühtlasi ei saa ma 24/7 tema käest kinni hoida, et ta ei kukuks, kuigi ma tahaks.

Mariann aka Mallukas kirjutab Õhtulehele kaks korda nädalas, kuid rohkem jutukesi ja seiku elust enesest koos lapse, mehe, ämma, viie kassi ja seaga võite te leida aadressil www.mallukas.com.

Jaga artiklit

26 kommentaari

P
Pipart keelele  /   23:46, 13. juuni 2014
Nagu selgus, ei suuda ka tänitaja Mallukas oma last kukkumiste eest hoida, aga targutab kuidas jaksab!
P
Pipart keelele  /   15:32, 12. juuni 2014
Selline pealkiri võtab sõnatuks

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis