Foto: Tairo Lutter
Karoliina Vasli 7. juuni 2014 08:00
Õed Sõnajalad kavatsevad abikaasade eeskujul ametlikult kopteripiloodilitsentsi saada. Siiri Sõnajalg tunnistab, et see on paras pähkel: "Õhus pead olema eksimatu."

Õed hakkasid piloodipabereid tegema juba paari aasta eest. Toona lennati perekonnale kuuluva kahekohalise helikopteriga. Nüüd on Sõnajalgade käsutuses Robinson R44 Raven I. Teooriaeksamid on Siiril ja Viivil suuremas osas tehtud, kuid viimane etapp on ees – raadio­sideeksam ja praktika täitmine. Viimane eeldab 48 lennutundi. "Soomest tuleb paari nädala pärast spetsialist, kes hakkab meile lennutunde andma. Loodame, et paari kuu pärast on litsents käes ja saamegi valmis pilootideks," õhkab Siiri Sõnajalg.

Ta räägib, et varasemast praktikaajast on neil oskusi piisavalt: "Samas on süsteemid kopteritel väga erinevad, tuleb natuke ümber õppida."

Kumb on osavam, sina või Viivi? Siiri muigab: "Nii ka võrrelda ei saa. Mõlemad oleme osavad. Hirmu või kartust küll ei ole. Aga ettevaatlik tuleb olla."

Ta võrdleb lennumasinat munaga, mis on pandud kummuli keeratud lusika peale – tasakaalu hoidmisega on tükk tegu.

Siirile meenub, et korra küll juhtus Viivil, et ta keeras kahekohalises kopteris gaasi maha. Järgnes autorotatsioon – piisavalt suure liikumiskiiruse tõttu kopter kivina maha ei kukkunud, vastutulev õhuvoog ajas pearootorit nagu tuuleveskit ringi. Sellises olukorras oleneb juba piloodi oskustest, et õhusõiduk rahulikult maandada. Viivil see õnnestus. Siiri usub, et oma peatse harjutamisega nad kohalikke ei sega. "Ega kopter muruniidukist palju valjemat häält tee."