Kommentaar

Natalja Viilmann | Miinimumpalga tõus mõjutab ka töökohtade arvu (11)

Natalja Viilmann, Eesti Panga ökonomist, 5. juuni 2014 19:03
Paljudes riikides on aeg-ajalt tuliselt arutatud miinimumpalga suuruse üle. Arutelu tuum on selles, kas miinimumpalga järsem tõstmine võib muuta tulujaotuse ühiskonnas õiglasemaks ja tõsta madalama kvalifikatsiooniga töötajate suhtelisi sissetulekuid või kutsub see pigem esile vähetootlike ettevõtete kiirema lahkumise turult ning seeläbi ka töökohtade üldise vähenemise ja heaolu kao.

Palgatõus vähendab kasumit

Paljudes Euroopa rikkamates riikides – Saksamaal, Austrias, Taanis, Itaalias, Soomes, Rootsis, Norras ja Šveitsis – brutokuupalga miinimumi riik üldse ei kehtestagi, enamikus kehtivad siiski mingit tüüpi palgakokkulepped kas sektorite kollektiivlepingute, tunnitasu alammäära või muudmoodi fikseerituna. Teisisõnu, ühist lähenemist ei ole ja enesestmõistetava võlutrikina ei tohiks miinimumpalga tõstmist käsitleda.

Millised võivad aga olla miinimumpalga järsu tõstmise plussid ja miinused? Ühest küljest julgustab miinimumpalga kiire tõus inimesi aktiivsemalt tööturul osalema ehk siis tõstab üldist tööjõu pakkumist. See on Eesti kahaneva elanikkonna juures kahtlemata oodatud areng.

Teisest küljest tähendavad kerkivad palgad ja nendega seotud maksud ettevõtjale kulude kasvu ja kui müük ei kasva, siis ka kasumi vähenemist. Paljudel ettevõtetel võivad tekkida raskused töötajate hoidmisel, sest nende tööga loodud väärtus jääb uuest miinimumpalgast väiksemaks. Seega poleks vähetootlikud ärimudelid enam elujõulised ja tööpuudus riigis suureneks hüppeliselt. Kui kõik töö kaotanud inimesed liiguksid kohe edukamatesse ettevõtetesse, siis toimuks tööjõu liikumine tootlikumatesse sfääridesse, mis kiirendaks majanduskasvu ning sellega ka inimeste rikkamaks saamist. Kuid see on võimalik ainult siis, kui töö kaotanud inimesed vastavad edukamate ettevõtete nõudmistele. Paraku pole see reaalne.

Kui miinimumpalk on liiga madal, ei mängi see palgakokkulepetes suurt rolli, kuid seda võidakse kasutada näiteks maksukohustuste kunstlikult madalal hoidmiseks. Institutsionaalse arengu seisukohalt on tähtis ka see, kuidas suhestub alampalk töötutoetuste ja toimetulekutoetustega. Mõnel juhul võib liiga madal alampalk ja suuremad toetused vähendada motivatsiooni võtta vastu alampalgaga töö. Liiga kõrge miinimumpalga puhul väheneb ettevõtjate huvi madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu palgata. Teatud palgatasemete juures hakkavad ettevõtjad sellest tööjõust hoopis loobuma, asendades seda võimalusel aeglasemalt kallinevate masinatega.

Kiirustada ei tohi

Kui kulude kasvuga toimetulek hindade kergitamise kaudu või tööjõu asendamine masinatega osutub aga võimatuks, võib kiiresti kaotatud kasumlikkus sundida ettevõtjat oma äri ka sulgema. Õigesti seadistatud miinimumpalgad ei mõjuta töökohtade loomist negatiivselt, mõnes riigis kasutatakse isegi tööturu mõnele riskirühmale (näiteks noored) madalamat miinimumpalka selleks, et neid tööturule aidata.

Eestis lepivad miinimumpalgas kokku tööandjate, ametiühingute ja riigi esindajad. Selle tulemusel moodustab miinimumpalga tase ligikaudu kolmandiku keskmisest brutokuupalgast ning kolmepoolselt on soovitud seda suhet pigem tõsta. Mitmes sektoris (näiteks meditsiin, haridus, transport, avalikud teenistujad) on kokkulepete teel saavutatud alampalkade tase riigi miinimumpalgast kõrgem.

Ettepanek miinimumpalka oluliselt tõsta puudutab seega rohkem erasektori ettevõtteid. Kui edukamad ettevõtjad tuleksid välja lubadusega tõsta oma ettevõtetes alampalka, võib see mainekujunduse seisukohalt osutuda neile edukaks reklaamiks. Üleriigiliselt ei tohiks aga seda liiga rutakalt teha. Miinimumpalk peaks tõusma, kuid mitte üle selle taseme, mis takistaks töökohtade arvu suurendamist.