Eesti uudised

Jalgrattafanaatik: kohustuslik kiiver ratturitele on suurim lollus! (146)

Arvo Uustalu, 5. juuni 2014 07:00
TUULEGA MITTE: Piret on kiivri poolt, kuid ei pane ka ise seda tuule tõttu sageli pähe. Foto: ALDO LUUD
Rattaaktivistid leiavad, et turvalisus tuleks saavutada teiste vahendite kui käskude ja keeldudega

"Kiiver ei tohi mitte mingil juhul kohustuslikuks saada. Riikides, kus nõnda tehti, kukkus ratturite arv poole võrra," kommenteerib Tartu jalgrattaklubi Vänta Aga president Rein Lepik ideed kiiver kõigile ratturitele kohustuslikuks teha.

Eile keskpäeval sõitis Tartu Raekoja platsilt poolteise tunniga läbi paarsada ratturit. Kiivrikandjad võis üles lugeda ühe käe sõrmedel.

"Kiivri vastu ma otseselt ei ole, aga kuskil on ka talupojamõistus," võttis tartlane Erbert kokku paljude öeldu.

Kiiver olgu rangelt vabatahtlik

Lepik ütleb, et nende klubi korraldatud üritustel on kiivri kandmine rangelt vabatahtlik.

"Palju on neid, kes käivad võistlustel, kus kiivrit nõutakse. Umbes pooltel on see olemas. Kiivri vastu ei ole mul midagi, aga täiskasvanud inimesel on endal nii palju mõistust, et see otsus teha.

Ja kui pole, siis on selline inimene liikluses ohtlik nii kiivriga kui ka kiivrita," arvab Lepik.

Ta sõnab, et Euroopa jalgrattaföderatsiooni korraldatud uuringud näitavad, et kiivrile on rohkem vastu kui poolt argumente.

"Kiiver on kohustuslik näiteks Austraalias. Keskealised inimesed seal sageli loobuvad seetõttu rattaga sõitmisest või lihtsalt rikutakse seadust.

Ratas on meil tasapisi üha populaarsemaks muutunud, aga kaugeltki mitte nii menukaks kui Taanis. Lollid piirangud vähendaksid sõitjate arve veelgi. Turvalisuse peab saavutama teiste vahenditega.

Kiivrikohustuse loogikast lähtudes võiks ka igalt Pärnu rannas peesitajalt päästevesti nõuda, sest inimene võib ju uppuda," ütleb Lepik.

"Kui rattasõidust räägitakse, siis on enamasti juttu ka kiivritest. See jätab mulje, et see ratas on üks nii ohtlik asi. Et sadulasse tohib istuda ainult kiivriga, nagu lahingusse minnes.

Paljudele on vastumeelne ka ühiskond, kus iga talupojamõistusega lahendatava küsimuse ees on sada seadust, mille rikkumine sind kurjategijaks teeb.

Minu kogemus on aga hoopis, et kiiver kitsendab minu tunnetusvälja ja see lisab riski."

Mitu ratturit on kiivriga nõus

"Tallinn Bicycle Weeki" korraldaja Liina Ristoja on samuti seda meelt, et kiiver ei peaks olema kohustuslik.

"See ei tähenda, et me kiivri vastased oleksime. Aga erinevalt mitmest teisest rattaüritusest ei reklaami me kiivrit. Täiskasvanud inimesel on mõistust, et ise otsus teha," ütleb ta.

"Riikides, kus kiiver on kohustuslik, on rattasõit teinud vähikäiku. Kui on vähe sõitjaid, siis võivad ka kergteed ja rattarajad tegemata jääda. Aga just need on turvalisuse juures väga olulised," selgitab Ristoja.

"Kohustuslik kiiver ei hoia ära liiklusõnnetust. Küll keelaksin ära kõrvaklapid. Autoroolis muusika kuulamine pole nõnda ohtlik, kuid ratturil võtab see ära ohutuse jaoks olulise meele."

Eile lõuna paiku Raadi linnajaos rattapedaale vändanud neiu kiivrit ei kandnud, kuid see oli tal visatud üle õle.

"Ei ole nii, et ema käskis kaasa võtta ja mina häbenen pähe panna. Kiirustangi just maanteele sõitma. Seal panen kiivri pähe," tunnistab ta.

Rattaparklast parasjagu oma sõiduvahendit võttev Piret näeb välja nagu keskmine Tartu jalgrattur – ehk siis kiivrita.

"Tegelikult olen kiivri poolt, aga kui tuul kiivri alt kõrva puhub, siis paneb see kõrvad valutama. Ka külmemate ilmadega ma seda ei kanna, sest siis on mul peas soojad kõrvaklapid.

Kui kiiver tehakse kohustuslikuks, siis arvatavasti just sellistel külmadel ilmadel ma ka seadust rikungi," arvab ta.

Tartu raeplatsile rattaga tulnud Stenil pole mõistagi samuti kiivrit peas. Ta on pigem kiivri poolt, kuid leiab, et see ei peaks olema kohustuslik.

"Aga kui kohustuslikuks tehakse, eks siis hakkan kandma. Kui veoauto otsa põrutab, siis kiiver ei aita, aga kukkudes võib sest kasu olla," ütleb Sten.

Saimi lükkab ratast käekõrval, kuid kiivrit pole ka temal.

"Ema ikka käsib pähe panna. Mõned korrad olen kiivrit ka kandnud. Aga leian, et igaüks vastutab enda eest ise," lausub ta.

Ketlyn on ratturitest ainus, kes peaaegu kiivrit kannab.

"Praegu lükkan ratast käekõrval, aga kui sõitma lähen, siis panen pähe. Kiiver on mulle isegi nõnda oluline, et kui unustasin ükspäev selle töö juurde, siis terve tee mõtlesin sellele.

Linnas sõites kardan seda, et ei märka jalakäijat ja pean järsku pidurdama. Olen näinud rattalt kukkunud inimese kiivrit, mille külg oli nagu viiliga üle tõmmatud," räägib ta.

 

Kiivriseadus on juba kooskõlastusringil

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Uku Särekanno ütleb, et siseministeerium on tõepoolest teinud liiklusseaduse muutmise ettepaneku ja on selle teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks saatnud.

"Kuid see ei tähenda veel, et seadusemuudatus ka täpselt sellisel kujul jõustub," lohutab ta siiski.

Särekanno sõnul on ministeerium seisukohal, et kiivri kandmine vähendab õnnetusse sattudes vigastuste tõsidust.

"Seepärast peame mõistlikuks, et kiivri kandmine on mitte ainult kohustuslik, vaid iseenesest mõistetav igale ratturile, kes oma elust ja tervisest hoolib.

Kindlasti ei näe me seadusemuudatuse ettepanekut tehes kohe ette kiivrita sõitmise eest rangeid karistusi.

Meie eesmärk ei ole sundida inimesi trahvisaamise hirmus jalgrattasõidust loobuma, vaid muuta see tervislik ja igati ühiskonnale kasulik liiklusviis võimalikult ohutuks," nendib ta.

Maanteeameti pressiesindaja Allan Kasesalu ütles Õhtulehele, et amet ei toeta üksikprobleemi ülereguleerimist: