Kommentaar

Barbi Pilvre | Noortele vaid vaimsed ja füüsilised abitööd? (3)

Barbi Pilvre, riigikogu liige, SDE, 3. juuni 2014, 16:20
Barbi PilvreFoto: TIINA KÕRTSINI
Noore töötus võib tähendada lühikest aega pärast kooli või praktika lõppu, kus töökohta või järgmist rakendust ei paista ja ta võtab end töötuna arvele. See võib tähendada ka seikluste aastat Austraalias või Ameerikas. Aga samuti võib sellest kujuneda pikem tööelust kõrvalejäämine, passiivne kodus konutamine ja üksindus. Siit algavad probleemid, mis võivad inimest saata kogu järgneva elu.

Eestis on 2014. aasta kevade seisu statistika järgi töötuid noori 16%, seega peaaegu iga kuues neist. Olukord on siiski paranenud võrreldes aastaga 2010, kus 33% Eesti noortest oli registreeritud töötuna. Samas, Euroopa mõnes riigis – Itaalias, Portugalis, Kreekas – ületab noorte töötus 40%, isegi 50%, mille taustal pole Eesti olukord sugugi hull. Meie noorsootöötajad väidavad samas, et registreeritud töötuse ja tegeliku töötuse vahel on suured käärid.

Riigikogus arutati mai lõpus noorsoopoliitika põhisuundi riiklikult tähtsa küsimusena. Meie tulevase noorsoopoliitika üks keskseid teemasid on noorte tööhõive ehk nende tööpuuduse probleemi lahendamine.

Hariduseta mehed ja kirjandusmagistrid

Eestlaste identiteedis on töö olnud alati keskne mõiste. Teed tööd ja tuleb ka kõik muu, kui parafraseerida klassikuid. Inimene on Eestis teistele ennekõike see, kellena ta töötab – kas arst, ajakirjanik, ettevõtja või riigikogu liige.

Kui noor ei alusta õigel ajal tööelu, siis on karta, et valitseva mentaliteedi järgi ei saa tast kunagi õiget inimest. Emakodu tagatubades vedelevad ja juhutöödest elatuvad noored hariduseta mehed maal, magistrikraadiga töötud naiskirjandusspetsialistid Põhja-Tallinna kohvikutes aega parajaks tegemas – kõigepealt on see muidugi isiklik ja perekondlik mure, mille igaüks peab ise lahendama. Pikas perspektiivis on see aga ühiskonnale koorem ja riigile konkreetne rahaline taak, sest töötusest areneb kergesti ühiskonnast väljakukkumine, sotsiaalne isolatsioon ja destruktiivsed tunded ümbritseva suhtes. Heitumus ehk rahvakeeli pohhuism, agressiivsus virtuaalses ruumis või tänaval, aktiivsemate noorte puhul ka väljaränne – kõik need nähtused võivad olla seotud töötusega.

Noored versus keskealised

Eesti valdava mõtteviisi „igaüks on oma saatuse sepp ja õnne valaja" valguses on erilised noorte tööturumeetmed muidugi täiesti radikaalne arusaam. Me ehk saame aru, et kuskil Itaalias või Hispaanias on pehmed laisad täiskasvanud poisid endiselt mamma toita ja hooldada, ent Eestis peaksid ju asjad teisiti olema. Meil jooksevad juba põlvepikkused, ajalehepakk näpus, autode vahel, et alustada kümmekonna aasta pärast läbilöögivõimelisena miljonärikarjääri.

Siiski, noores eas suuri väljakutseid vastu võtnud praegused keskealised ei tunneta ehk hästi olukorda, kus võib olla praegune noorte põlvkond. Me ei taju ehk, et siinse maasikamaa on suures osas hõivanud kuldset keskiga esindavad tegijad, kes ei kavatsegi veel pensionile jääda. Avalikkuses domineerivad tegijad, kes olid pildis juba 1990ndatel: poliitikas, ajakirjanduses, kultuuris. Noortele jäävad sageli abitööd, isegi siis, kui neil on keskealistest parem haridus, laiem silmaring ja suurem kogemus maailmast. Neil puuduvad nimelt sotsiaalsed võrgustikud (ma ei mõtle siin FB kontot) ja välismaal veedetud ülikooliaastad ei võimalda sageli ka kontakte tekitada. Neil ei ole õigetes kohtades tutvusi. Uued tulijad, nagu 28aastased ministrid on ka Eestis vaid meeldiv erand ja hoopis tavalisemad on siin 28aastased oma kohta otsivad, segaduses noored.

Noortegarantii

Mõned aastad tagasi, majanduslanguse ajal tekkis Euroopa Liidus mõtlemine, mille poliitiliseks tulemuseks on nüüd nn. noortegarantii: tervikliku noorte tööhõiveprojekti sisseseadmine. Jõuti arusaamale, et odavam on nende esimene töökoht kinni maksta, kui hiljem kompenseerida tema ühiskonnast ja elust väljakukkumist. Probleemina on esile tõstetud nn. NEETi noored, kes ei tööta, õpi ega osale ka koolitustel (no education, employment, training).

Noortegarantii eesmärgiks sai riigipoolsete meetmete väljatöötamine, mis tagaksid kuni 25aastastele noortele hiljemalt nelja kuu möödudes töötuks jäämisest või haridussüsteemist lahkumisest kas töö, haridustee jätkamise, koolituse või praktikakoha.

Ka Eesti noorsoopoliitika käigus on aastatel 2014–2020 teoksil uus tööturuteenus, mille kaudu toetab riik Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil tööst ja õpingutest kõrvalejäänud noori tööle saamisel või haridusellu naasmisel. «Minu esimene töökoht» nimelise meetme raames toetakse tööandjat kuni 29aastase töökogemuseta noore töölevõtmisel palga- ja koolituskulude osalise hüvitamisega. Peale selle on Ettevõtluse Sihtasutusel (EAS) olemas teisigi noorte tööhõivet ja ettevõtlust soodustavaid tegevusi.

Euroopa Liidus on plaan viia aastaks 2020 noorte tööpuuduse tase alla kümne protsendi. See on isegi Eesti kontekstis ambitsioonikas ülesanne. Võib-olla peaksid vanemad tegijad noortele ka vahel teadlikult ruumi andma, usaldama neile midagi enamat kui vaimsed ja füüsilised abitööd, sest vastasel korral jääb noorsoopoliitika vaid paberile.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee