Indoneesia blogi

Indoneesia blogi: Nepaal - vaene, kuid imelisi üllatusi pakkuv maa (1)

Lilli Tölp, 3. juuni 2014, 18:35
 Lilli Tölp
Nepaal on üks vaesemaid riike, kus ma oma elus sattunud olen. Anomaaliaks selle vaesuse juures on rikkalik atmosfäär– Himaalaja mäed, puhas allikavesi, pühad templid, imeilusad inimesed ja kaunis tänavamood.

Teeolud on kehvad. Ühistransporti kasutades ma sõna otseses mõttes kiljusin, sest need hullumeelsed raskejalgsed bussijuhid ei hooli kitsastest auklikest teedest, pimekurvidest vastu sõitvatest masinatest, teeäärsetest kuristikest või sellest, et mul pole millestki kinni hoida ja ma istun istme vahele installeeritud metallplaadil. Sõidu lõpuks vihkas mu tagumik mind ennast ja kogu ümbritsevat maailma. Teistel oli muidugi nalja nabani.

Patani jõudes tegime esimeses ettejuhtuvas toidukohas peatuse. Tellisin hommikusöögiks karri riisi, köögiviljad ning kuuma sidrunivee. Jeyla ja Jani sõid Mixed Chat'i (kutsutakse ka Chaat'ks), mis koosnes magusvürtsisest jogurtist, ubadest, õuntest, saiast, juustust, karrist ja paarist senini teadmatust komponendist.

Ühe päeva marsuut: Kathmandu -> Patan -> Bhaktapur Durban Square -> Changu Narayan Village

Samal teemal

Patan on Kathmandu lõunaosas paiknev templilinn, mis koosneb templitest, templitest ja veelkord templitest. No ja veidi viirukilõhnast, riiete- ning teepoodidest.

Bhaktapur Durban Square (1 tund bussisõitu Patanist) on jumalikult kaunite iidsete templitega linn. Sissepääs turistidele 1500 rp, mis on meie seltskonna mõistes tohutu suur raha. Low budget või no budget backbackerite kombel haudusime välja plaani otsida mõne muu linna viiva tee, mis ei kujunenudki kuigi keeruliseks.

Changu Narayan külla loksusime pimeduse saabudes ühes järjekordses hullumeelse juhiga minibussis. Saabudes oli kell oli umbes 8 õhtul. Esimene hosteli tuba, mis meile pakuti oli ilma elektrita, wc-ta, kolme inimese peale 2 voodiga. Hind 1500 rp.

Meie väljavaated ei paistnud sel hetkel kuigi head välja. Hosteli pidaja teadis rääkida, et kõik teised majutuskohad on kinni. Sellest hoolimata otsustasime külavahel veel ringi vaadata ning heale õnnele lootes ikkagi mõne soodsama ja paremate tingimustega öömaja leida.

Taskulampide valguses tammusime mööda kitsaid kiviseid radu ning treppe aina ülesmäge, kuni kohtasime üht seltskonda. Kohalik mees juhatas meid Ameerikast daami juurde, kes kolmekorruselist maja turistidele välja rendib.

Amanda pakkus meile 700 rp eest hubase toa koos terrassiga, kust avanes avar vaade Kathmandu poole. Kuni varaste hommikutundideni võis seal kuulata naaberkülast kostuvat trummimängu.

Hommikuvalguses tutvusime külaga. Kohalikud, sõltumata vanusest, osakavad hästi inglise keelt. Väikesed poisid ja tüdrukud tervitavad meid rinnale kokku surutud kätega lausudes "Namaste!" (tere). Vastame samaga. Neilt inglise keeles vanust küsides vastavad nad veatult: "Nine, ten, eleven... ."

Järgmisel päeval oli aeg edasi liikuda Pokharasse. Bussis kohtusime ühe ägeda inglise papiga – Michaeliga, kes on 70-aastane, super heas vormis ning alati valmis oma reisiseiklusi jagama. Tänu temale maandusime ühes väga mahedas hipipiirkonnas.

12/05/14

1 KOMMENTAAR

n
n 3. juuni 2014, 21:47
Huvitav lugemine, aitäh!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee