RÄÄMAS MAJA: Üsna nukra ilmega maja peidab endas pisikesi ruume, kuhu saadetakse elama elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Foto: Kristiina Tilk
Kristiina Tilk 3. juuni 2014 07:00
"Meil siin majas elab igasuguseid: vanu, noori, narkomaane, endisi vange. Mullu kukkus lagunenud trepist rase naine alla, paar nädalat tagasi keeras keegi segi ja hüppas kolmanda korruse aknast välja," räägib hallis T-särgis vanemapoolne mees Pärnu Liiva tänava sotsiaalmaja aknal kõhutades ja suitsutuhka alla raputades.

Sama maja üks tuba pidi koduks saama väikelapse emale. Viimaseid päevi lapseootel naine ootab teist beebit. Käis Liiva tänava maja vaatamas ja lahkus õudustundega – siin pole turvaline elada, ütles naine Eesti Päevalehele.

"Tal on õigus!" kinnitab aknal kõhutav mees.

"Midagi head meie hullumajas ei ole."

Nähtamatud jälgijad pimedas koridoris

Liiva tänava sotsiaalmaja tuntaksegi kohalike seas hullumaja nime all. Hoone on säilitanud omaaegse ühiselamu näo ning maine on kõike muud kui rõõmustav: mõnikord lendab akendest alla mööblit, teinekord inimesi. Trepid on lagunenud nagu ka maja välisseinad. Silma torkavad katkised aknaruudud, mille pehkinud viltused raamid karjuvad paranduse järele. Mõni üksik raam on vahetatud plasti vastu. Kardinad akendel on luitunud ning nende valge värv kohati suisa pruuniks tõmbunud.

Mitte üks vägi ei kutsu suurest kobakast välisuksest sisse astuma. Selle kõrval seinale vorbitud roppused tekitavad pigem kõhedust, kui julgustavad. Helgemaid emotsioone ei tule ka siis, kui uksest sisse astun: ninna hakkab kinni mustuselehk, pikas pimedas koridoris paistab hiirvaikselt seina ligi hoidev vaevuaimatav inimsiluett.

"Tere, kas te eesti keelt ka räägite?" üritan juttu teha.

"Njet, ne gavarju," vastab ta ning pikemalt juttu puhuda ei taha – keerab selja ja näpib sõrmede vahel närviliselt mingit valget paberikest.

Pimedus jätkub treppidel ja koridorides. Kõik on inimtühi, kuid kogu aeg on tunne, et keegi seal pimedas nurgas ometi on – piidleb ja jälgib.

Kui trepist alla lähen, hiilib varem närviliselt paberit mudinud noormees juurde, keerab siis kanna pealt ringi ning teeb näo, nagu teda polekski seal.

On endiselt kõhe. Majast väljudeski annab kurjakuulutav vaikus ning eemalt kostvad sosinad aimu, et ma pole üksi – kardinad liiguvad ning nende vahelt on paista inimkogusid.

Hallis särgis mees on ikka aknal. Lohutab: "Kindlasti on hullemaid kohti!"

Tema sõnul on varem elu hirmsamgi olnud – alles aasta tagasi suri sealsamas maja kõrval lagunenud trepi juures gaasi sisse hinganud nooruk ja üks elanik tapnud väga julmalt oma ema.

Noortekambad käivad pinda

"Kõige hullemad on noortekambad. Kogunevad siia pärast koolitundide lõppu ja ega neile midagi öelda ei saa. Naabritega on sama lugu. On muidugi toredaid inimesi ka, kõik ei märatse, aga osad..." vangutab mees pead.

"Meil on siin ju nagu kahesed toad – ühine käimla. Ela siis sellistega."

Samas ta ei taha ka kurta – 13ruutmeetrine kodu on soe ning kui ise korda hoida, siis ka puhas. "Arved pole ka teab mis suured. Möödunud kuul maksin kuskil 50 euro kanti," ütleb mees.

"Mina, pensionär, olen rahul. On jamasid ikka olnud, aga ise tuleb rahulikuks jääda. Ja muidugi – eks mida rohkem seda maja torkida, seda hullemaks need asjad lähevad ning tihti tegelikult võimendatakse siinseid probleeme ka üle."

Politseist öeldakse, et Liiva tänava sotsiaalmaja on neile kindlasti tuttav paik, kuid otseselt väljakutsete üle nad arvestust ei pea. "Kuna seal elab inimesi, kes on elu hammasrataste vahele sattunud ja tarbivad alkoholi, siis ikka on kujunenud nii, et tihedamalt saab politsei väljakutseid siis, kui toetuste-pensioni päevad. Ja eks põhjused olegi seotud alkoholi liigtarvitamisest tekkinud konfliktidega," teatab Hedy Tammeleht Lääne prefektuurist.

Munitsipaaleluruumid Pärnus

• Liiva 8d eluruumideks on kahest toast koosnevad 46 boksi, millel on ühise kasutusega WC ja vannituba. Toad on suurusega 10 ja 16 ruutmeetrit. Igal korrusel on ühisköök. Hoones on probleemideks olnud individuaalselt tarbitava vee ja soojuse ning elektri mõõtmine.

• Lai tn 17 tänavapoolses majas on viis eluruumi, kõik esimesel korrusel. Ühetoaliste eluruumide pind on ümmarguselt 18 ruutmeetrit. WC ja vannituba on igal eluruumil eraldi. Kööki kasutatakse ühiselt, see asub samal korrusel koridori lõpus. Kaks ühetoalist korterit on kohandatud puudega inimestele.

• Lai 17 hoovipoolses majas asuvaid eluruume on 24 (13 m2 toad, WCd, duširuumid ja köök asuvad koridorides ja on ühiseks kasutamiseks). Eluruumid on teisel ja kolmandal korrusel.

• Metsa tn 16 asuvaid eluruume on 40. Need on viiekorruselises majas. Eluruumid on korteritüüpi, ühe- (ja kahe)toalised – nendes on eraldi köök, vannituba ja WC. Varem paigutati sinna eakaid inimesi ja alaealiste lastega peresid, praegu mingeid vanusest lähtuvaid piiranguid ei kehti. (Allikas: www.parnu.ee)

Abivajajaid palju, sotsiaalkorterite ehitamine kallis

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas kaheksandat kuud lapseootel väikelapse emast, kes oli sunnitud ööbima autos, kuna Pärnu linn pole suutnud pikalt eluaset otsinule ja lapsele toimivat elukohalahendust pakkuda. Liiva tänava sotsiaalmajas pakutud tuba pole naise hinnangul turvaline.

Pärnu abilinnapea Romek Kosenkraniuse sõnul on sotsiaalkortereid juurde ehitada kallis, sest abivajajaid on liiga palju. "Meie täidame põhiseadust ja sotsiaalhoolekandeseadust täpselt nii palju, kui jõuame kanda – kui palju on meil ressursse ja võimalusi," sõnas Kosenkranius Eesti Päevalehele.

"Lisaks 200 järjekorras olevale inimesele on meil veel tuhandeid inimesi, kes elavad viletsates eluruumides. Kui neist korteritest peab olema lausa varu – kui keegi oma mehest lahutab ja see tema eest ei hoolitse (pole ju ka jutus nimetatud isik käima peale saanud Jumalast), saab tulla linnavalitsusse ja linnavalitsus annab talle pidulikult üle uhiuue korteri võtmed heas elamurajoonis –, siis peaksime ilmselt investeerima kohe 80–100 miljonit eurot. Sisuliselt räägime kommunismist," sõnas abilinnapea.