Tean mitut pealtnäha õnnelikku paari, kes on otsustanud suhtele punkti panna juba enne, kui üks neist välismaale õppima või tööle suundus. Olen ikka imestanud, miks peaks nõnda kergesti alla andma. Kas uus ja sama hea või veel parem kaaslane on siis tõesti kohemaid võtta? Kuidas saab olla niivõrd lihtne hästi toimivast suhtest loobuda?

Ka vahetusüliõpilaseks siirdujad, kel olemas teinepool, seisavad silmitsi valikuga: jääda kokku, minna lahku või võtta aeg maha ja vaadata, mis edasi saab, kui kaugus enam ei lahuta? Nii võiks vähemalt arvata, kuni pole ise säärases olukorras olnud, sest oma kogemuse põhjal olen hakanud kahtlema, kas mingit küsimust üleüldse kerkib, kui kaks inimest on teineteises kindlad ega oska kujutledagi, et neil jaguks silmi kellelegi teisele.

Seda otsust võib pidada indikaatoriks, mis näitab ära, kui tõsiselt kumbki osapool asja võtab. Kui mahajääja ütleb lahkujale resoluutselt, et tema pole nõus mõned kuud seksita läbi ajama, tekib küsimus, kas miski muu ongi seda paari liitnud. Kui aga lahkuja teatab, et soovib maailma avastada vaba ja sõltumatuna ning vaadata, mida elul talle veel pakkuda on, võib olla üsna kindel, et sellel suhtel poleks nagunii enam pikka pidu olnud.

Distants on vaid ettekääne

On küll üllatav, kui isegi aastaid koos püsinud paarid, keda paljud kõrvalt kadestavad, ei üritagi vahemaad trotsida. Ent kes ütleb, et harmoonilise fassaadi varjus ei ole juba ammu kuhjunud lahkhelid?  Tundub, et välismaale minek annab sageli lihtsalt tõuke astumaks sammu, mis juba mõnda aega mõttes mõlkunud või mis oleks varsti vältimatult päevakorda tõusnud.

Kõik algab juba sellest, kuidas reageeritakse uudisele, et teine soovib mõneks ajaks välismaale minna. Kehval juhul hakkab kaaslane tegema egoistlikke etteheiteid, et temaga pole põrmugi arvestatud ja järelikult on õpingud olulisemad kui tema. Kuid kas kellegagi, kes seab ultimaatumi stiilis „mina või välisõpingud“  - olgu ta siis üleliia klammerduv või lihtsalt ükskõikne -, võikski olla ühist õnnelikku tulevikku? Niisugune käitumine paljastab inimese tegeliku pale.

Heal juhul hoiab kaaslane pöialt, et stipendiumi taotlemine õnnestub, ja rõõmustab selle üle, et tema kallim saab põneva ja arendava kogemuse võrra rikkamaks. Vaatamata sellele, et ta sisimas lahusoleku pärast nukrutseks, ei näeks ta selles katastroofi, vaid hakkaks õhinal küllatulekut plaanima. Siis on näha, et tegu on toetava inimesega, kes peab partneri soove ja ambitsioone oluliseks. Inimesega, kes on piisavalt enesekindel, et partnerit usaldada.

Olen kindel, et vastastikuse austuse ja usalduse korral pole lahusolek - olgugi harjumatu ja kohati raske - iseenesest probleem. Tuleb vaid endale sisendada, et see olukord pole jääv, ning suhelda kaugusest hoolimata umbes sama tihedalt kui seni, et mitte teineteisest emotsionaalselt kaugeneda. Samas võiks mõlemad pooled kasutada lahus oldud aega ära enesearendamiseks, pühenduda õpingutele ja/või tööle ning suunata rohkem energiat hobidega tegelemisse.

Parem tuvi katusel kui varblane peos

Tunnistan, et ka mul oli eelarvamus. Ma ei mõelnud küll, et kaugsuhe on võimatu, sest tean ka positiivseid näiteid, kuid olin seda korra ühe välismaalasega üritanud ja järeldanud, et mehe jaoks on eemalolek suurem probleem kui naise jaoks. Plaanisin pikalt ette, et veedan ühe semestri oma magistriõpingutest Hollandis Utrechti ülikoolis, ning hellitan lootust tuuleveskite maal ka doktoriõppesse astuda. Seetõttu otsustasin, et targem oleks esialgu suhetest hoiduda, sest kellele seda südamevalu vaja on...

Elul on aga teadagi oma plaanid. Nüüdseks olen olnud neli kuud kaugsuhtes noormehega, keda kohtasin umbes pool aastat enne üliõpilasvahetust. Ja see on olnud hämmastavalt lihtne. Mind ajavad muigama mõningate tuttavate kommentaarid, et üle kuu aja me niiviisi vastu ei pea. Ilmselt ei ole neil endil piisavalt vedanud taipamaks, et uus suurepärane kaaslane ei jaluta sõrmenipsu peale nurga tagant välja. Suhe, mis pole väärt isegi poolt aastat või aastat kannatamist, on ilmselt väga pealiskaudne. Kindlasti on olukord raskem, kui õpitakse aastaid eri riikides või kui pole teada, kui palju aega tuleb veel kaugsuhtes veeta. Õnneks tean mõnda paari, kes on ka säärases olukorras kaks-kolm aastat toime tulnud.

Kardetud südamevalu võib olla hämmastavalt hea tunne, sest mõte sellest, et mul on kas või kusagil kaugel olemas see keegi, kes mind enam-vähem poolelt sõnalt mõistab ja keda minust mõtlemine paneb vägisi naeratama täpselt niisamuti nagu mind temast mõtlemine, on võrreldamatult parem kui üksi olla. Ükskõik kus see väga eriline inimene parajasti ka ei viibiks, aga ta on olemas. Pööraksin kuulsa vanasõna pahupidi: parem tuvi katusel kui varblane peos.

Lahusolek kui kasulik proovikivi

Eemalolekul on tegelikult rida helgeid külgi. See võimaldab teineteist distantsilt vaadata ja tõmbab roosade prillide efekti vähemaks. Peamine proovikivi on see, kas lähedusetunne jääb püsima või läheb kaotsi. Kas ka kaugsuhtluse käigus jagatakse teineteisega sama ausalt oma mõtteid-tundeid ning räägitakse pidevalt oma tegemistest ja uutest avastustest? Ehk muutuvad vestlused just sügavamaks ja osapooled saavad teineteise kohta palju uut teada.

Pealegi saab meile tihti just lahus olles selgeks, kui palju keegi meile tõeliselt korda läheb.  Õpime veelgi enam hindama ja hoidma seda, mis (õigemini kes) meil olemas on, ja uuesti kokku saades ei taha enam lahti lasta.

Ma ei salga, et on üsna trööstituid õhtuid ja hommikuid. Aga siis tuleb mõelda ilusatele koos veedetud hetkedele ja veelgi vahvamatele kogemustele, mis kõik alles ees. Peamine on kindlustunne - teadmine, et teine ootab su ära. Kui see on olemas, pole tarvis lahusolekut peljata. Mis suhet ei tapa, teeb selle tugevamaks.

Paar soovitust:

Hea mõte on korraldada enne mitmekuist lahusolekut ühine fotosessioon. Pildid on igatsusehetkedel suureks abiks.

Unustamatu elamuse pakub kahtlemata üllatuskülaskäik. Omaette huvitav kogemus on enda elevust varjata, et salaplaani mitte reeta, kuid miski ei trumpa üle üllatatu ehedat reaktsiooni. Seda maksab aga teha vaid siis, kui teise plaanidest piisav ülevaade olemas, vältimaks seda, et reis langeb ebasobivale ajale - näiteks eksamisessiooni aega.

Jaga artiklit

8 kommentaari

T
Trenja McNadze  /   17:37, 31. mai 2014
mu üks kõrvaklapi lemmikträkk praegu :), natuke samal teemal
http://www.youtube.com/watch?v=A6hFaCNy1Fo
I
Isabel  /   03:32, 31. mai 2014
Ma ei näe probleemi. Suhe on suhe, see pole kohustus mida vägisi peale surutakse. See kestab kui kaua aeg annab. Elu liigub edasi.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis