Olen viimased päevad mingi viiruse küüsis. Juba eelmisel reedel tundsin, kuidas miskit on nagu külge hakanud. Uimane ja nina oli kinni. Praeguseks on nohu, aeg-ajalt köhin kopse välja endal. Õnneks ei ole asi väga hull, vähemalt päeval ei saagi aru, et miskit viga oleks. Saan rahus tööd teha ja ka muidu toimetusi väljaspool kodu. Viisakusest kaaskodanike vastu käin siiski väga sageli käsi pesemas, et ei levitaks miskit.

Tahtsin algul kirjutada oma võitlusest lasetaiakoha pärast, aga jäin üht blogi nördimusega lugema ning otsustasin hoopis kirjutada, kuidas minu kui üksikvanema jaoks töötegemine välja näeb. Võib-olla olen lihtsalt see üksik erand, kes tööd tehes või koolis õppides lastele ei mõtle.

Esiteks ei ole minu mõtted koolis või tööl kunagi laste juures. Ma olen alati enne kooli või tööle minekut usaldanud lapsed minu jaoks kõige usaldusväärsema inimese kätte. Üksi inimene ei ole ideaalne (mina ka mitte) ning ma ei oota ka seda inimeselt, kes lastega jääb. Õnnetusi ikka juhtub.

Tuleb lihtsalt hinnata inimesi selle järgi, kuidas nad mingis olukorras käituksid ning suudaksid teha õigeid otsuseid. Lisaks sellele olen olnud pidevalt lastega üksinda ja tööl käimine on nagu puhkus. Ma saan midagi kasuliku ära teha ühiskonna heaks, tööandja heaks ja muidugi ka laste heaks, sest neil on hiljem toit laual.

Teiseks ei tee ma kunagi tööd, mis mulle ei meeldi. Õnneks selliseid töökohti on väga vähe, ma ei ole valiv. Mulle piisab sõbralikust meeskonnast ja kindlast palgast. Tehes tööd armastusega, ununevad lapsed kergesti tagaplaanile.

Kui ma linna tulin, siis minu põhimure, millest ma hiljem pikemalt kirjutan, oli lasteaiakohad, et mul oleks need olemas.

Ühesõnaga kindlustasin endale selle, et saaksin tööl käia ja, et ma ei oleks muretsev kanaema. Igast variandid sai läbi mõeldud, et kui mul on pikem tööpäev ning lasteaed suletakse enne selle lõppu, mis siis, kui laps jääb haigeks jne. Olen mõnel töövestlusel käinud, kus on neid küsimusi esitatud ja nüüd on mul olemas ka vastused.

Ma väärtustan väga peret ja lapsi, sest mul endal lapsed ja olen lausa mitmekordne tädi, tunnen ka väga palju noori emasid. Loomulikult otsin ma töökohaks ettevõtte, kus pere on samuti prioriteediks. Tegelikult see peaks ju nii olema, sest tööandjal endal ju ka pere olemas (ma loodan, et on) ning me kõik tahame ju tegelikult üht ja sama – hästi ära elada.

Mäletan üht filosoofiaeksamit, kus ema oli lapsed kaasa võtnud. Terve klassitäis tudengeid ja siis kaks last, kes muidugi ära tüdinesid ning omavahel jutustama hakkasid. Mõnel tudengil vajus nägu täitsa ära, mõni ei teinud välja.

Ja siis läks vaikne jutuvada lahti. Ma enam täpselt ei mäletagi, milles asi oli, aga eksamineerja siis ütles: "Olge nüüd tasa, las lapsed räägivad!"

Kokkuvõttes lapsed ei seganud ja pärast seda lauset langes ruumis pinge. Kuna mina tegin teist korda eksamit, siis mäletan kuidas pabistasin hirmsasti ja ei teinud esimese eksamit, sest teadsin, et laps ootab mind ning eksam kestis oodatust kauem.

Ka siis küsiti, et miks ma last ometi kaasa ei võtnud. Olin alles emaks saanud ja mul võis olla päris tore näoilme. Nüüd aga tean, et see on ok, kui sa kuhugi lapse kaasa võtad. Viisakusest võid ju üle küsida, kas see sobib ka teistele.

Mind on see teadmine lohutanud päris palju, et tean, et võin ta ju kaasa võtta vajadusel, aga hea, et ma seda tegema ei pea.

Kuid tööl käin ma siiski tööd tegemas. Mõnel on lihtsalt raskem kohaneda laste kõrvalt tööl käimisega ja kui keegi ei aita ka selles osas (kui ainult õiendamisega), siis see on lihtsalt õel.

Hea nõuanne, mille mina annaks, oleks enne tööga alustamist käia mõnel ajaplaneerimiskoolitusel.

Mõnel koolitusel õpetatakse ka seda, kuidas emad saavad endale tekitada niiöelda seda tööaega vaikselt päevakavasse. Emadel on tegelikult väga raske tööle naasta. Päevad läbi lapsega kodus ja siis korraga 8 tundi tööl ilma lapseta.

Kui ma oleks pidanud otse tööle minema, oleksin arvatavasti samasugune kanaema. Kui ma teise lapsega olin 6 kuud kodus, siis ülejäänud aja olen koguaeg planeerinud ja üritanud leida lahendusi, et saaks normaalselt tööl käia.

Üksikemade arv kasvab, pea igast naisest saab ema ning mingil hetkel tuleb loomulikult tööle minna. Selles osas, et ema saaks tööle naasta ja oma aega arukalt planeerida, ning, et ta ei peaks seda tegema oma tööajast, siis tuleb leida paremaid võimalusi.

Võib-olla mõni saab siit nüüd äriidee, kuidas emasid töö jaoks ette valmistada.

Jaga artiklit

8 kommentaari

M
millal?  /   07:29, 2. juuni 2014
Kuhu mehed on kadunud, et iga päev üksikemade jura. Riik peaks ometi ükskord niikaugele jõudma, et need eostajad, kes lapsi kasvatada ei taha, karmilt käsile võtma.
Ü
Üksikema  /   15:52, 1. juuni 2014
on fantastiline olla. Tuleb leida hea töö ja ise laste kasvatamisega hakkama saada.
Inimene muutub ebakindlaks, kui loodab teiste abile.
Alimente peaks riigile tasuma vanem, kes ei taha last materiaalselt toetada!
Kui üksikema peab raiskama närve alimentide sissenõudmise peale- võidakse sellega kaotada palju väärtuslikku aega, mida võiks kasutada hoopis töö tegemiseks, või lihtsalt lastega koos veetmiseks.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis