Mul ei ole ühtegi erilist annet.
Ma olen lihtsalt uudishimulik.

See esimene postitus on alati kõige raskem. Selle järgi tekivad kohe eelarvamused, hakatakse arvustama ja kritiseerima. Esimene mõte on ju ikka, et vaadake kõik, siin on üks loll naine, lasi endale lapsed teha, nüüd kurdab oma rasket elu.

Tegelikult siin peitubki põhjus, miks ma just üksikvanema blogi kirjutan.

Eestis on üksikvanemate arv järjest kasvanud ja ma ei leia, et siin peaks süüdistama rumalaid naisi, pigem tuleks otsida põhjusi küsimustest, miks abielu ja perekonda enam ei väärtustata... Aga las see jääb igaühe enda mõelda.

Mina hakkan hoopis rohkem kirjutama sellest, kuidas hakkama saada vastutusega, mis enamasti peaks olema kahe vanema õlgadel ja kuidas saavutada eesmärke. Kuidas üldse üskinda hakkama saada.

Kui ma ütlen, et mul on kaks last ja elan nendega üksinda, siis tavaliselt vaadatakse mind nii suurte silmadega. Üpris naljakas, aga see tuleb sellest, et näen nii noor välja ja olen ka päris lühike, kõigest 141 sentimeetrit pikk.

Tänaval enamasti kõnnitakse minust lihtsalt mööda, selline märkamatu hiireke. Kui aga olen koos lastega, astutakse päris tihti ligi ja küsitakse, et kas see on minu väike vend.

Muidugi naeratan siis laialt ja ütlen, et see on ikka minu enda laps ja osutan ka suuremale lapsele, et mul tütar ka siin.

Inimeste reaktsioonid on päris huvitavad olnud. Viimane kord juhtus selline olukord poes. Tädike oli päris pikalt vait, vaatas mind pika pilguga ja suurte silmadega. Ei osanud nagu seisukohta võtte, et kaks last ja siis ikka liigagi noor näeb välja, tagatipuks nii lühike.

Lõpuks küsis, et kui vana ma siis olen. 24-aastane, sügisel saan juba 25. Tädike hakkas siis vabandama, et "oi, tema ei teadnud" ja pidi küsima jne. Kuidas ta oleks saanud teada?

Mina olen selle küsitlemisega juba nii harjunud, et enamasti ma naeratan sõbralikult ja ütlen, et "oh, pole midagi". Ükskord panin Ratesse pilti ja sealne moderaator keelas mu pildi, sest kas ma olen lapsi, valetan oma vanuse kohta või siis kasutan kellegi teise pilti. Ma isegi ei taha teada, mis ilmega ma oma arvutit jõllitasin.

Selline ma olengi, pisike üksikvanem ja alati sõbralik. Kõigile lisaks meeldib mulle tegutseda. Ja ma loodan, et ka lugejad leiavad motivatsiooni oma elus, midagi rohkem ära teha ning olla positiivsemad.

Mina olen õnnelik, olge Teie ka!

Jaga artiklit

9 kommentaari

Ü
Üksikema  /   21:20, 14. juuli 2014
ei ole alati sama mis vallasema. Ka perekonnainimene võib jääda üksikuks. Kui jäetakse maha või jääb leseks.
Kas selles loos oli tegu eksiga või eksidega, kas väiksem on vend või poolvend? Ei oleks mõttekas kirjutada üksikemadusest, kui ei peeta väärtuseks lapse kasvamist koos mõlema vanemaga ja teadlikult sigitatakse lapsed erinevate meestega, kes lastega koos ei saagi elada, vaid ainult kohtuda heal juhul.
S
solkija  /   13:03, 31. mai 2014
Kui abielu ja perekonda ei väärtustata siis tuleb põhjus just mehe või naise rumalusest. Rumalusest sellepärast, et rumal on ennast siduda ühise lapse, abielu või terviklikult perena, kui seda ei väärtustata. Milleks ma õpin meest tundma, kui võin temaga kohe linade vahele pugeda? Sellepärast et ma ei otsi seiklusi. Ma olen piisavalt vana väärtustamaks seda, mida 15 aastaselt ei teinud. Sõrmuse võid sõrmest võtta ja nime muuta, aga laps?
Tean üksikvanema blogi autorit. Olen üllatunud, et ta on endale kindlaks jäänud ja leian ta õhtulehest. Antud olukorras on mul vanemast lapsest ja tema isast kahju. Isa oli pere hoidev mees. Minu teada lõppes nende sõda ja kurjus võitis headuse... Kui autor hakkab lehes avalikult enda lugusid rääkima, siis palun Õhtulehel üles otsida vanema lapse isa ja saate loo, mis on lugu... Seadusega jääb laps küll emale, aga rahvas saab õppida teiste vigadest ja valudest!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis