Maailm

Liustike vabariigis elab virtuaalselt 128 000 inimest (1)

Allan Espenberg, 24. mai 2014, 08:00
PULMAD: Aprilli keskel peeti Liustike vabariigis esimene abielutseremoonia. 28aastane insener Enrique Fanta vandus igavest truudust 27aastasele psühholoogile Nicole Pozole. Foto: Reuters/Scanpix
Ülemaailmne keskkonnakaitseorganisatsioon Greenpeace lõi uue iseseisva riigi. See asub Tšiilis vastu Argentina piiri umbes 23 000 ruutkilomeetril ja on seadnud oma põhieesmärgiks jääliustike säilimise eest võitlemise. Vabariigi kodanikele on välja jagatud juba üle saja tuhande passi.

Uue riigi sünnipäevaks peetakse 5. märtsi, kui Greenpeace’i aktivistid heiskasid Andide mäestiku El Morado liustikule oma riigi lipu ja teatasid kõigi Tšiili liustike suveräänsusest.

Riigi ametlik nimi on hispaaniakeelne Rep?blica Glaciar, mida võiks eesti keelde tõlkida mitmeti: Liustike vabariik, Glatsiaalvabariik vms. Uue riigi sünnist teatati leheküljelise reklaamiga ajalehes The New York Times.

Kohe hakati riigi veebileheküljel www.republicaglaciar.cl võtma vastu kodakondsuse taotlusi.

Selleks piisab oma nime, telefoninumbri ja postiaadressi teatamisest, seejärel saadetakse taotleja aadressile iseseisva vabariigi pass.

Vaid kahe päevaga pärast riigi väljakuulutamist oli kodakondsustaotluse esitanud juba 25 000 inimest kogu maailmast, praegu on uuel riigil ligi 128 000 kodanikku.

Ka esimene abielu on sõlmitud

Aprilli keskel peeti uues vabariigis esimene abielutseremoonia ? 28aastane insener Enrique Fanta vandus igavest truudust 27aastasele psühholoogile Nicole Pozole.

Greenpeace’i pressiteate kohaselt saabusid kaks uue riigi noort kodanikku sõrmuste vahetamiseks merepinnast 3000 meetri kõrgusele El Morado mäetipule, et demonstreerida oma pühendumust liustike kaitsele.

"Liustike vabariigi valitsuse ja seadustega mulle usaldatud volituste alusel kuulutan teie abielu seaduslikuks. Nüüd võite suudelda," teatas vabariigi valitsuse minister noortele.

"Meie unistus on täitunud. Oleme alati olnud tihedalt seotud loodusega ja seepärast plaanisime oma abiellumise puhul teha midagi ilusat ja sümboolset, kus peatunnistaja oleks loodus," ütles pruut Nicole.

Greenpeace’i Tšiili osakonna juhi ja uue riigi pressiesindaja Mat?as As?ni kinnitusel on uut riiki tunnustanud juba mitu teist mikroriiki.

Üsna pea hakkas uus riik avama ka mitteametlikke saatkondi maailma riikides.

Miks hakkas Greenpeace liustikke tõsisemalt ja aktiivsemalt kaitsma? Ja miks valiti uue riigi asukohaks just Tšiili?

Liustikud on puhta vee strateegiline reserv põua ajal, need varustavad kogu suve veega jõgesid ja reguleerivad piirkonna kliimat.

Kuna looduses on kõik omavahel tihedalt seotud, siis suudavad liustikud avaldada mingil määral mõju kogu ülemaailmsele kliimale, liustike hävimine võib kaasa tuua suuri õnnetusi ja kannatusi kogu planeedile.

Võib koguni öelda, et liustikujää on vee ja seeläbi ka üks elu allikas, seda peab hoidma kui silmatera.

Maailmas olevast mageveest asub umbes 75% liustikes ja jäämägedes. Ennustatakse, et 25 lähiaastaga kahanevad maailma mageveevarud kaks korda.

Lõuna-Ameerika riikidest on kõige rohkem liustikke Tšiilis – seal on tuhandeid liustikke, mis ulatuvad Altiplano platoolt kuni mandri lõunatipuni.

Liustike kogupindala on üle 23 000 ruutkilomeetri. Lõuna-Ameerika liustikest asub 82% Tšiili territooriumil.

Protest mäetööstuse ja kaevanduste vastu

Uus riik kohustub kaitsma hiigelsuuri jäämassiive kui elu allikaid.

Riigi iseseisvusdeklaratsioonis on kirjas, et Greenpeace’i aktivistide loodud iseseisva suveräänse riigiga protestitakse Tšiili valitsuse poliitika vastu, mis arendab Tšiili lõunaosas aktiivselt mäetööstust, ignoreerides niimoodi üldsuse palveid säilitada liustikke ja aidates kaasa liustike all oleva pindala vähenemisele.

Tšiili on üks väheseid riike maailmas, kus pole liustike kaitset reguleerivat seadusandlust. Liustike olulisust ei maini Tšiili põhiseadus ega veeseadus, see annab kaevanduskompaniidele suure tegevusvabaduse.

Tšiili liustikud aga on nii Tšiilile kui ka naaberriikidele peamine mageveeallikas ja ühtlasi kõigi regiooni ökosüsteemide ellujäämise tagatis.

Greenpeace nõuab mitme mäetööstusprojekti tühistamist. Esijoones tahab ta sundida lõpetama Atacama kõrbest lõuna pool Pascua Lama kaevanduse väljaarendamist Argentina ja Tšiili piiril, kus maailma suurim väärismetallitootja, Kanada kompanii Barrick Gold, plaanib hakata kaevandama kulda ja hõbedat.

Kuigi karjääri rajajad on väitnud, et nende projekt ei kahjusta mingil määral liustikke, peab Greenpeace seda kaevandust üheks suuremaks ohuks Andide ökoloogiale, mis seab omakorda tõsiselt ohtu Tšiili keskosa varustamise veega.

Greenpeace survestab Tšiili valitsust

Teine projekt, mis keskkonnakaitsjatele peavalu valmistab, on Tšiili riigimäekompanii Codelco märgistatud Andina 244 kaevanduspiirkond.

Riigi pealinnast Santiagost mitte kaugel asuva Andina 244 liustikud moodustavad osa vesikonnast, mis varustab veega Tšiili kahe rahvarohkema regiooni kuut miljonit inimest.

"Valitsus on kaevandusettevõtete tugeva surve all," selgitas Asun. "Me ei taha takistada kaevanduskompaniidel oma tegevust arendada, kuid me soovime kaitsta liustikke."

Ühtlasi öeldakse deklaratsioonis, et vastne separatistlik vabariik võib naasta Tšiili koosseisu, kui võimud võtavad tarvitusele tõsised abinõud liustike säilitamiseks ja moodustavad liustikukaitseala, kus on keelatud kõik kaevandamistööd.

Tšiili valitsus reageeris uue riigi väljakuulutamisele vaikusega, kuid mõningatel andmetel on läbirääkimised juba alanud.

Greenpeace’i liikmed põhjendavad oma pretensioone antud territooriumile seadusandlikkuse lünklikkuse kõrval veel ka sellega, et Tšiili ja Argentina vahel pole kindlapiirilist üks-üheselt mõistetavat riigipiiri.

See asjaolu andiski organisatsioonile seadusliku võimaluse kuulutada välja liustikuvabariik 1933. aastal vastu võetud Montevideo konventsiooni alusel. Nimetatud konventsioon loetleb riigi kui rahvusvahelise subjekti neli põhitunnust: alaline elanikkond, kindel territoorium, oma valitsus ning võime suhelda teiste riikidega.

Uue vabariigi esimeseks aukodanikuks sai Tšiili kirjanik ja luuletaja, paljude rahvusvaheliste auhindade omanik ning Nobeli kirjanduspreemia nominent, 99aastane Nicanor Parra, kes tunneb samuti muret liustike tuleviku pärast.

Mõni aeg hiljem kuulutati riigi teiseks aukodanikuks Tšiili tuntud naiskirjanik Isabel Allende.

Mingit kasu on uue vabariigi väljakuulutamisest ja selle kodanike tegevusest juba olnud, sest aprillis esitasid Tšiili parlamendi 23 liiget riigi presidendile konkreetse ettepaneku liustike kaitseks ja asjakohase seadusandluse kehtestamiseks.

Ustavusvanne uuele kodumaale

Uutel kodanikel tuleb anda ka ustavusvanne oma vastsele kodumaale. See kõlab järgmiselt:

"Ma luban Jumala ja lipu nimel teenida oma kodumaad, Liustike vabariiki, nii merel, maismaal või kus iganes, ning kui vaja, anda selle eest ka oma elu, et olla oma kodumaa väärikas, vapper ja pühendunud kodanik."

Waveland eksisteeris ligi kaks aastat

Greenpeace on ka varem sarnaseid miniriike välja kuulutanud.

Nii juhtus näiteks 10. juunil 1997. aastal, kui Greenpeace’i kolm aktivisti võtsid 42 päevaks Atlandi ookeani asustamata Rockalli väikesaare oma kontrolli alla, protesteerides sel moel inglaste korraldatava naftaluure vastu.

Keskkonnakaitsjad elasid kollases plastkapslis, mis oli trossidega saare külge kinnitatud.

Greenpeace’i tegelased kuulutasid saare uueks globaalriigiks nimega Waveland (Lainete Maa) ja lubasid igale truudusvande andnud inimesele uue riigi kodakondsust. 1999. aastal lõpetas Waveland eksisteerimise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee