Kommentaar

Kaspar Näf | Keda valiksin mina europarlamenti? (9)

Kaspar Näf, kolumnist, 22. mai 2014 15:54
Foto: TEET MALSROOS
Euroopa Parlamendi valimistel tiirleb Reformierakonna, IRLi ja Keskerakonna valimiskampaania ainult Edgar Savisaare ümber. Vajalikud olnuksid aga sisulised debatid, samuti on oluline endise peaministri eemalehoidmine eurovoliniku kohast.

Mida teeksid Eesti erakonnad ilma Savisaareta? Tema on isik, kelle õlgadele kogu Eesti poliitika toetub. Kuid Eesti eliit on pehmelt öeldes sedavõrd lühinägelik, et vajaks lausa eestkostja nõustamisabi.

Mitte et sotsiaaldemokraadid paremad oleksid: nende nimekirja eesotsas on vanema põlve poliitik, kes alles hiljuti jutustas poliitilise eliidi põlvkonnavahetuse vajadusest.

Keda siis valida? Mina välismaalasena vastaksin esmalt nii nagu mõni aeg tagasi paljud eestlasedki, et kedagi pole enam valida.

Eestis nagu Venemaal

Euroopa ei ole enam see, mis ta paistis olevat veel aasta alguses. Kuigi juba ammu oli selge, et vene hing kannatas Nõukogude Liidu lagunemise pärast, saime veebruari viimaseil päevil teada, kuidas Venemaa juht seda hinge ravida kavatseb. Erinevalt Saksamaast, kes pidi pärast Teist maailmasõda vaatama peeglisse ja süüd tunnistama, valis Venemaa ja tema rahvas teise tee. Sakslased tegid endale selgeks, et minevikku ei tohi korrata. Venelased seevastu ei saanud analüüsist kõrvalehiilimise tõttu oma õppetundi kätte ja jäid väikelapse arengustaadiumisse. Minevikuga tegelemine oli liiga keeruline, kuid võrdluses Saksamaaga ei saa neile seda pahaks panna, sest Saksamaal oli enne tõsiseltvõetavat psühhoanalüüsi vaja samuti kahte kaotust aastatel 1918 ja 1945, kusjuures alles teine oli täielik krahh.

Kas Venemaa vajab samuti selliseid kaotusi? Ja mida vajab Eesti?

Eesti vajab, et ühiskond ja selle eliit teadvustaksid lõppude lõpuks, et olukord on tõesti ohtlik (Mihkelson jt võiksid loobuda sõnavõttudest stiilis „Eesti julgeolek on tagatud!"). Teiselt poolt on seni tehtud tõesti kõik võimalik, ent ometi jõudis Eesti sellisesse lõksu, kus ta nüüd asub. Kuidas nii?

Kui edasi minna eespool mainitud ajaloo ja ühiskondlikude protsesside analüüsiga, siis, vabandust küll, aga Eesti kuulub ju endiselt Venemaaga samasse leeri. Eestis õpetati inimestele ligi 50 aasta vältel vene moodi käitumist, mis ei luba tõe analüüsi ja avatud konstruktiivset dialoogi. Selline valitsemissüsteem toetub esiteks propagandale, mida moodsalt nimetatakse suhtekorralduseks või PRiks. See peab tagama petliku kindlustunde ja tõrjuma asjalikke diskussioone. Sel alal leidub Eestis tippspetsialiste nii Toompeal kui ka Tallinna alllinnas ja erasektoris.

Teiseks toeks on patuoinas ehk välisvaenlane ja kõik, mis on seotud luurega ja valeväidete esitamisega. Kolmas tugi on ajaloolisele materialismile toetuv majandussüsteem. Sellel puudub tänu diskussioonide tõrjumisele ja leidlike inimeste naeruvääristamisele uuendusvõime. Ideede asemel seab see süsteem esimesele kohale statistilised andmed. Selline süsteem viis pankrotti juba NLi ja Eesti väljavaated ei ole sugugi kiita.

Mäletan täpselt, kuidas Eesti visionäär Linnar Viik 2009. aasta suvel riigikogu ees soovitas edaspidi riigihangetes osta kõige odavama pakkumise asemel kõige uudsemat. Samuti on näiteks Tiit Vähi juba aastaid tagasi viidanud sellele, et Andrusel on reaalsuse tajumisega probleeme. Riigile, kellel puuduvad nafta või maagaas ekspordiks, selline valitsemis- ja majandussüsteem ei sobi. Ta peab müüma teadmisi ja need eeldavad väitluskultuuri.

Olukorrast on väljapääs

Viimaste aastate poliitika on olnud suunatud vaid NATO peale lootmisele. See teeb sõltuvaks ja on juba seepärast problemaatiline. Eesti riigi julgeolek sõltub lepingu tätimisest. Mis aga siis, kui paber jääb paberiks? Igaüks, kes on mõne lepingu sõlminud, teab, et paber ei tähenda veel selles antud lubaduste täitmist. NATO puhul on see küsitav, sest osapooled on poliitilised üksused, kes on oma otsustes vabad. Ja kas ka siis, kui venemeelsed haaraksid enda kätte mõned haldusasutused nagu praegu Ukrainas, oleks NATOst üldse kasu?

Seega tuleks Euroopa Parlamenti valida neid inimesi, kes saavad nendest seostest aru ja ilma Savisaare karkudeta toime tulevad. Kõige hullem, mis praegu juhtuda võib, on see, et endine peaminister, kes praeguse olukorra kujunemisele igati kaasa aitas, saaks valimiste järel veel eurovolinikuks.

Iga ettevõtmise edu seisneb kommunikatsioonis ja sõda on võimalik suhtlusprobleemide pärast koguni kaotada. Sellest tuleb lähtuda ja Reformierakonna toetajatele soovitan valida Kaja Kallast. Sotside toetajad võiksid usaldada hääle Liina Rauale, kes seisab põlvkonnavahetuse eest. Kellele need kaks ei meeldi, võiksid valida üksikkandidaatidest kõige suuremate šanssidega Indrek Tarandi. IRList kedagi soovitada ei oska, sest suurim selle valimiskampaania pettumus on kindlasti Anvar Samost, kes terve mõistuse poliitikasse toomise asemel laskus koos IRLiga lasteaiatasemele.