Lillelaat on traditsioonidega üritus, millega kaasneb suurem rahanõudlus. Suvi oma suurte rahvaüritustega seisab ees ja tahaks loota, et sellised vead enam ei kordu ja võetakse õppust.

Pangad küsivad iga liigutuse eest raha. Nad ei võta endale mingeid riske, vaid veeretavad kõik kliendi kaela. Kui ettevõtja peab äritegevuseks deponeerima tagatisena suurema summa, mille eest isegi intressi ei maksta, siis küsitakse mitmesaja euro suurust lepingutasu. Põhjusena öeldakse, et see on pangale suur risk. Minu deponeeritav raha on risk, et pank saaks seda paari tunni pärast kellelegi välja laenata?

Pangad suruvad kauplustele peale kaardimakseid. Hüpermarketites on kümneid kassasid terminalidega ja kõige selle eest tuleb tasuda kümnist. Poepidaja võtab kõik omakorda ostja taskust. Brüsselis europarlamendi kompleksist mõnesaja meetri kaugusel marketis eelistatakse sularaha, kaardimakseterminale lihtsalt pole. Kõik toimib. Kaupmees vajab kohe sularaha ja tal pole aega oodata, millal pank suvatseb kaardimaksete ülekanded teha. Lõuna-Euroopas lülitavad aga poed sularaha saamiseks pangaterminalid teatud ajaks välja.

Halva teenindusega finantsasutusi tuleb hakkama vältima. Türi lillelaada juhtum avas küllap paljudel silmad. Kuidas reageerinuks Swedbanki peakorter Stockholmis, kui midagi sellist oleks juhtunud Rootsi rahvaüritusel?