Indoneesia blogi

Nepaal – esimene negatiivne couchsurfingu kogemus (2)

Lilli Tölp, 21. mai 2014, 10:51
 Lilli Tölp
Tormi ning äikese tõttu kestis lend Kuala Lumpurist Katmandusse 4 tunni asemel hoopis 6 tundi. Maandusime ööpimeduses. Lennujaama väravatest väljudes kogunesid meie ümber tõmmud mehed, igaüks ise hinnaga taksot pakkudes.

Ühtki head hinda me välja ei kaubelnud. Väidetavalt peale kella 21 lisandub hinnale öö tasu. Mistõttu maksime 3km distantsi eest 600 nepaali ruupiat (u 6 dollarit).

Mida kaugemale me lennujaamast sõitsime seda kitsamaks ning pimedamaks muutusid tänavad. Ei ühtki tänavavalgustit, ei ühtki maja mille akendest paistaks hõõglampide kuma.

Ainsad valgusallikad olid autode tuled, mis riivasid lagunevate hoonete seinu. Tühi agul tekitas kõhedust, kuid püüdsin sisemuses kasvavale paanikale mitte suurt tähelepanu pöörata.

Eeldasin, et meid ootab ees kena perekond, kuid taksost väljudes tervitasid meid kaks meesterahvast. Üks eriti pikka kasvu ning tugeva kehaehitusega.

Mulle tervituseks kätt ulatades pahvatas mulle näkku lehkav alkoholi aur. Vaatasin enda selja taga seisvale Janile murelikult otsa.

Samal teemal

Mõne sammu kaugusel peatus teinegi takso, kust väljus musta hijabi kandev muslimi neiu. Selgus, et temagi on Hemiga couchurfi kaudu ühendust võtnud.

Olukord muutus veelgi segasemaks kui Hem teatas, et tema meid enda juurde sel ööl võtta ei saa. Ta maja olevat juba täsis. Mis oli täiesti tõsi – elutuppa vaadates magasid teleri ees neli, võimalik et isegi rohkem, meest. Hemi naine koos lastega olevat linnast väljas.

Alternatiiviks pakkus ta välja, et sõber (viidates pikale purjus mehele), kes on ühtlasi ka tema naaber, saab meid oma juurde võtta. Kõrvalhoone hoovile jõudes
suleti meie järel kolmemeetrised raudväravad. Kõhedustunne kasvas. Tundsin, et see asi mitte sugugi õige ei ole. Nägin seda ka Jani ning Malaisia tüdruku, Jeilo, silmadest.

Suhtlesime tüdrukutega indoneesia keeles: "Laseme siit jalga. See on liiga kahtlane. Lähme parem hostelisse. Mis te arvate?" Loomulikult olime kõik sama meelt.

Agulitsoonist välja jõudmine oli omaette seiklus. Sihitult mööda pimedaid ja auklikke tänavaid kõndisime kuni jõudsime haiglani, kus meile peavarju pakuti. Peale ülessoojenemist juhatasid abivalmid laborimehed meid hostelisse.

Kolistasime veerand tundi värava taga, enne kui valvurihärra meid märkas. Selgus, et sealkandis öised külalised väga oodatud ei ole, kuid tänu laborimeestele saime siiski kolme peale ühe toa välja kaubeldud.

...jätkub

2 KOMMENTAARI

j
Jaa 24. mai 2014, 23:02
Kui niimoodi mööda ilma ringi hulkuda, võid kõigega kokku puutuda. Mõnel veab, ei juhtu midagi, aga teisel läheb kehvasti. Ja mõnikord on see naiivsus ka ikka päris suur.
k
ja siis sappi pritsida. Eks lastetuba ja rahvus nõua oma.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee