Kommentaar

Jüri Saar | Erakonnad teevad seda jälle! (4)

Jüri Saar, Eesti Vabaerakonna algatusrühm, 20. mai 2014 17:14
Foto: Andres Varustin
Eelmisest valimistsirkusest pole palju aega mööda läinud. Mäletame hästi kohalike valimiste tipphetki, kus riigieelarveraha ja peibutuspartidega taaskinnistati poliitilist punnpositsiooni ja seisakut.

Alles see oli, kui lihav trummilööja koos oma klounide bändiga inimesi lõbustas ja vahtplastist Ülemiste hiiglane valijaid hirmutas. Lendasid droonid ja majaseina suurustel valimisplakatitel lubasid linnaametnikud-parteilased uusi maju ehitada ja tänavaauke parandada. Teised kiitsid, kui kõvad spordimehed nad on, mida kõike kokku ei lubatud.

Keskerakond alustas

Nüüd koguvad viimaseid tuure Euroopa Parlamendi valimised ja kõik hakkab minema jällegi vanasse rööpasse. Keskerakond andis kätte palagani põhitooni, peavastanduse, alustades diskussiooni eurosaadiku rahvusest. Ükskõik kes, peaasi, et oleks venelane. Muidugi näitab esimees nii oma suhtumist Eesti kuulumise kohta Euroopa Liitu. Inimestel võiks ju ikka veel meeles olla, et Keskerakond oli meie Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Kui aga ühinemine aset leidis, jõudis ka keskerakondlastele kohale, kui magus võib olla Brüsseli leib. Sovetiajal käidi ju ka imperialismiga nende kodus võitlemas. Ja ilmselt käiakse siiani, pealegi Nõukogude traditsiooni järgi oli töö välismaal (za kordonom) preemia tubli riigisisese teenistuse eest.

See pole aga põhiline, sest Keskerakond moodustab kogu joonisest poole, selle poole, kellega meid hirmutatakse. Et me ilusti toetaksime kõiki neid, kes suudaksid järjekordsele idaohule vastu seista. Nii et üldvõtmeks saab jällegi võitlus − valgete ja mustade, puhaste ja räpaste −, ükskõik milliste poolustega, peaasi, et oleks võitlus. Etendus valijale, kellele näidatakse nii sageli kui võimalik kurikuulsat Läti eurosaadikut, kes oma vigases inglise keeles Balti riike sõimab. Ajab ju hirmu peale. Kes korralikest inimesteks peaks küll andma oma hääle keskerakondlastele europarlamenti minekuks?

Europarlament kui sinekuur

Tegelikult käsitlevad just sellises (preemia, sinekuur) võtmes Europarlamendi saadikuks olemist kõik kartelliparteid. Hea soe ja kõrge palgaga olemine, kus midagi tegema ei pea, tunnustus varem tehtud pingelise koduse töö eest. Privileeg, mida jagavad erakondade juhid oma ustavatele alamatele. Pole ime, et Brüsselisse prognoositakse saama mitut poliitveterani, kellel ammu õigus väljateenitud vanaduspuhkusele. Eelmiste europarlamendi valimiste eel soovisid erakonnad lausa suletud nimekirjade kasutamist, et meepoti ligi saaks minna ainult need, kes on olnud tõeliselt ustavad.

Suurparteidele on europarlamendi valimised koht, kus saab järjekordselt valijatele ja opositsiooni esindajatele näidata − koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Vinguge kui palju tahate, sellest ei muutu niikuinii midagi. Edukas esinemine eurovalimistel on sellest aspektist vaadatuna kui iludusvõistlus, mille käigus valijad saavad järjekordselt demonstreerida oma ustavust parteidele. Just antud häälte summa kaudu. Ja seetõttu osalevad neil valimistel kandidaatidena jällegi kõik vanad näod ja tuntud erakonnaaktivistid.

Aeg isikuvalimisteks

Aeg oleks valijatel aru saada, kui vale on niisugune valimine põhimõtteliselt ja kellegi minek europarlamenti sel viisil. Europarlament peaks olema esimene koht, kuhu Eestis hakataks valima selgelt isikuvalimiste põhimõttel. Kes saab kõige rohkem hääli, see ka sinna läheb. Kui hääli kogunud part oma kohast loobub, läheksid hääled prügikasti. Ei mingeid parteide nimekirju − kinniseid ega lahtiseid. Ja nii saame valimiste lõppedes teada, milliste erakondade esindajad europarlamenti valiti.

Valijad ei peaks praeguse olukorraga leppima ja tuleks luua uut laadi vastandus. Ühel pool oleksid sel juhul stagnatsioonierakonnad ja teisal uuendusmeelsed jõud. Valige Brüsselisse korralikud ausad inimesed. Ärge andke häält pardile, kellel pole vähimatki plaani minna Euroopa Parlamenti. Kutsun valijaid üles mitte andma oma hääli kartellierakondade esindajatele. See oleks nõustumine etteantud statisti rolliga. Pole vaja osaleda sellisel viisil järjekordses etenduses, mis üha enam meenutab Ameerika naljamaadlust. Selle erinevusega, et seal pealtvaatajad teavad, et keegi päriselt pihta ei saa.

Tõsisesse poliitikasse wrestlingi stiil ei sobi kuidagi. Ei tohi lasta neil jälle teha sedasama, mida nemad ehk seisakumehed mitu korda on teinud varem. Üks senine ajakirjanik iseloomustas nn seisakumehi järgmiste tunnustega: provintslikkus, suletus ja salastamiskirg, NLKP ridades välja kujunenud arusaam eetikast; usk iseenda paremusse ja kaasnevatesse eriõigustesse, dotseeriv, ainuteadmisel põhinev ning katkematu retoorika ja visiooni puudumine.

"Seisakumeeste mõju on hiiliv. Seisakumehed ei tungi peale. Nad süvendavad kohalolu. Seisakumehed kindlustavad stabiilsust ja tasakaalu. Nikitsevad mõne eelarverea kallal, eirates suurt pilti. Hoiavad pugejalikult kinni oma hierarhiatest. Räägivad meid monotoonse häälega surnuks," ütles see ajakirjanik.

Nüüdseks on saanud sellest ajakirjanikust parteimees ja kõik tema varem öeldu kehtib ka selle partei suhtes, kuhu ta kuulub. Nüüdseteks valimisteks on esitatud väärikaid üksikkandidaate ja andke parem neile oma hääl.