Tudengina Hollandis

Tudengina Hollandis: Viisakusest ja otsekohesusest ehk Kui ebaviisakad hollandlased siiski on? (6)

Kais Allkivi, 19. mai 2014, 10:00
Turistid hindavad tuuleveskite maa romantilisi vaateid, ent kohalikud inimesed ei pea end erilisteks romantikuteks. See, et nad asju otsesõnu ja lihtsalt välja ütlevad, ei tähenda aga seda, et hollandi mehed naistele õhinal lilli ei kingiks. Ka käsikäes jalutavaid vanapaare vaadates hakkan kahtlema, kas hollandlased ikka on nii ebaromantilised, kui nad arvavad. Kais Allkivi
Sõbranna sai hiljuti Hollandisse reisides lennujaama turvakontrollis vürtsika kommentaari osaliseks. Harjunud sellega, et jakk ja kingad tuleb nagunii ära võtta, kooris ta end eeskujulikult sokkide ja õlapaeltega topi väele, ilma et turvatöötaja pidanuks midagi ütlemagi, mispeale tema ees kontrollist läbi läinud küpsemas eas hollandi proua muheledes teatas: „Sa tegid kenakesti striptiisi!"

„Oleks see olnud kes tahes teine, oleksin ma ilmselt solvunud. Aga kuna ta oli hollandlane, siis tean, et ta ei mõelnud midagi halba, vaid üritas lihtsalt suhelda,“ möönis sõbranna, keda märkus siiski väga ootamatult tabas. Teadagi, et paljud hollandlased sõprade ja pere ringis täiesti ausalt lajatavad, et keegi on paksuks läinud või end riidesse pannes kolinal ämbrisse astunud. Kuid ilmselt tuleb siinsete inimestega rohkem kokku puutudes arvestada sellega, et võõraidki tögatakse kõrvalt. Samas, kui klubi turvamees mu ebaõnnestunud fotoga ID-kaarti silmitsedes teatab, et see küll minust parim pilt pole, ei jäägi mul üle muud kui temaga nõustuda.

Samal teemal

Hollandlaste otsekohesus on kurikuulus. Sageli heidetakse neile ette suisa jämedust. Delikaatsetel inglastel ja prantslastel on siinse asume-kohe-asja-kallale-ja-räägime-asjadest-otse mentaliteediga kahtlemata raske kohaneda. Suhteliselt sirgjoonelise eestlase jaoks on see mõnevõrra lihtsam, kuid nende (tihti pahaaimamatud) kommentaarid võivad siiski haavata. Ilmselt ei rõõmusta ükski eestlane selle üle, kui talle öeldakse, et juba tema silmakuju reedab, et ta on idaeurooplane, ehkki eksootiline välimus on hollandlaste silmis pigem plussiks. Ja ilmselt ei rõõmusta ükski keeleõppija selle üle, kui talle naerdes teatatakse, et „ta kõlab nii naljakalt“. Kuigi see pole taas halvustavalt mõeldud.

Ise haavusin kõige rohkem siis, kui soovisin üle-eelmisel aastal ühes Schipholi lennujaama söögikohas hollandi keeles tellimust esitada, kuid teenindaja mind katkestas ja teatas, et ma ärgu raisaku aega ja rääkigu inglise keelt. Saan aru, et ülimalt praktiline meel on siinmail voorus, kuid ... Nüüd siin õppides on mul keel paremini suus ja vastavalt olukorrale valin ka keele, et mitte kellegi kallist aega raisata.

Abivalmidus ja külalislahkus on täitsa olemas

Muidugi kuuleb kohalikku keelt õppiv entusiast siin ka palju julgustavaid-tunnustavaid sõnu (komplimendiks tuleb lugeda ka küsimus: „Miks sa viitsid meie keelt õppida?“). Õnneks ei prahvata hollandlased välja vaid kohatuna näivaid märkusi, vaid teevad sama avalalt ka komplimente. Teeb ju rõõmsaks, kui tänaval möödujad naeratades mainivad, et küll on ilusat värvi mantel. Ka koolikaaslased - ja isegi keeltekooli õpetajad - pole kitsid riietuse pihta komplimente tegema.

Eriti sümpaatne oli aga see, mismoodi valdavalt kohalikest tudengitest koosnev kursus mulle kaasa elas, kui pidin äraoleva hääle ja köhahoogude kiuste pooletunnise ettekande tegema. Kuulnud, kuidas ma pärast esinemist koridoris kopse välja köhisin, tuli mitu inimest mult vaheajal murelikult küsima, kuidas ma end tunnen, ja kinnitama, et ettekanne läks nende meelest väga hästi.

Kindlasti ei saa öelda, et hollandlased oleks üldiselt ebaviisakad ja ebasõbralikud inimesed, kui juba poekassas kõik alati vastastikku häid soove vahetavad. Teed küsides olen ikka abi saanud (nüüd oskan Utrechti piires juba isegi teisi juhatada). Ehkki levinud kuvandi järgi aitab hollandlane teisi alles siis, kui nad ise abi paluvad, on nad siiski altid kõrvalt sõbralikke soovitusi andma. Mulle on näiteks soovitatud, kuhu oleks rongis mugavaim oma reisikohver paigutada.

Olen lugenud, et siinses tugevalt feministlikus ühiskonnas ei paku mehed naisele raske kandami tõstmisel abi, ei aita mantlit selga ega ava talle uksi. Oma kogemusest võin sellele vastu vaielda. Minu semud on küll rõõmuga mu reisikotti kandnud ning vahel ka uksi avanud ja üleriideid selga aidanud (ilma et ma oleks seda eales teemaks toonud). Ka jutud, et külalislahkust ei maksa Hollandis oodata ning süüa pakub koonrist võõrustaja vaid näpuotsaga, ei näi vähemalt noorte puhul tõele vastavat. Kui olen tuttavate pool külas olnud, on mind alati vähimagi küsimuseta korralikult kostitatud (tõsi, ma pole ka ise eales kellegi poole külakostita sisse sadanud).

Teine äärmus: üle pingutatud viisakus

Kui otsekohesuse juurde naasta, siis sellega on siinmail tegelikult küll vastakad lood. Mida arvaksite teie, kui kuuleksite kedagi pagariäris müüjale lausumas: „Vabandust, ega teil äkki mingil põhjusel ei juhtu olema ühte juustusaiakest?“ või „Kas ma tohiksin äkki paluda ühe maasikakorvi?“? Ilmselt mõtleksite, et see inimene pingutab küll viisakusega üle. Kas võlusõna „palun“ üksi ei olegi piisav? Ka üks mu keeltekooliõpetajatest heidab anekdootlikku nalja selle üle, kuidas muidu sirjoonelised hollandlased leti või infolaua juures seistes alandlikke ümber nurga küsimusi moodustavad.

Hollandi keelt rääkides peab ettevaatlik olema, et mitte viisakusreeglite vastu eksida. Fraasi „sa pead“ võib näiteks kasutada ainult pereliikmete ja väga heade tuttavate seltskonnas. Ei tule kõne allagi, et ülemus töökorraldusi jagades niiviisi alluva poole pöörduks. Mis tahes olukorras oleks parem hoopis küsida: „Kas sa saaksid selle või teise asja ära teha?“ Ülimalt ettevaatlik peab olema ka sõnakombinatsiooniga „ma tahan“.

Kontraste leiab ka ülikoolielust. Ühtpidi paistab õppejõudude ja tudengite vaheline suhtlus üsna vaba ning üliõpilased tunnevad end ka loengus mugavalt - kes kuulab õppejõudu rätsepaistes, kes varjamatult mugides (võileibu, vahvleid, isegi karbiga kaasa võetud salatit). Mis siis, et silt seina peal keelab õpperuumis söömise. Õppejõud ei tee teist nägugi. Mulle sattus ühes aines lausa nii vahva õppejõudude paar, kes meid kursuse lõpus pubisse viis ning õlled ja suupisted välja tegi.

Selle taustal, et õppejõud kirjutavad meilide alla vaid oma eesnime või hüüdnime (nt Tom), ei tohi aga ise mingil juhul sama vabas vormis vastata. Üks siinne magistriõppur rääkis, et pöördus ühes hilisõhtul väsinud peaga saadetud e-kirjas oma juhendaja poole eesnimega. Kuigi nad tunnevad aastaid ja saavat muidu hästi läbi, olevat juhendaja järgmisel kohtumisel torssis olnud ja talle akadeemilist etiketti meelde tuletanud.

Sina või teie?

Pidevat kohmetust tekitab kahtlus, kas sinatada (jij/je) või teietada (u). Siin teietatakse harvem kui Eestis. Kui klient ja teenindaja on suhteliselt ühevanused noored inimesed, siis nad tõenäoliselt sinatavad teineteist. Olen sellest lähtudes ka enam-vähem omaealisi müüjaid ja ettekandjaid sinatanud, kuid pidanud mõnel korral punastama, kui nemad mind vastu teietavad. Veelgi piinlikum oli see, kui ma harjumusest kogemata üht vanemat teenindajat sinatasin. Õnneks ei paistnud laialt naeratav daam seda pahaks panevat. Kuigi olen kuulnud, et mõningad inimesed võtavad teietamist isegi solvanguna, justkui tähendaks see seda, et neid peetakse eakaks, olen siiski otsustanud pigem teietada. Välismaalasele peaks viisakusega ülepingutamine ju ometi lubatud olema.

6 KOMMENTAARI

k
ka hollandist 20. mai 2014, 09:30
mind on samuti peetud näiteks poolakaks, kuid arvan et kuna palju poolakaid on Hollandis siis lihtsam on mõelda et kõik aktsendiga rääkijad on sealtma...
(loe edasi)
h
hmm 19. mai 2014, 20:09
mulle öeldi, et mul on hollandi keelt rääkides vene aksent... ma isegi ei oska vene keelt.
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee