(ARNO SAAR)

SDE esinumbri Marju Lauristini esitatud küsimustele vastab EKRE esinumber Martin Helme.

1. Olete öelnud, et lähete Euroopa Parlamenti selleks, et Euroopa Liitu lagundada. Kas te seletaksite lähemalt, kuidas ELi lagunemine mõjuks teie arvates Eesti julgeolekule? Kas see nõrgendaks või tugevdaks Venemaa agressiivseid ambitsioone Balti riikide suhtes?

Tundub, et antud küsimus viitab minu viie aasta tagusele europarlamendi valimiste platvormile. Te ülehindate minu võimekust, kui usute, et minu võimuses on lagundada Euroopa Liit. EL võib tõepoolest juba käegakatsutavas tulevikus laguneda, kui jätkatakse seda poliitikat, mille rajal praegu ollakse ja mida toetavad (kui mitte sõnades, siis kindlasti tegudes) kõik Eesti kartellierakonnad. See on euroimpeeriumi ehitamine föderaalse süsteemi sildi all.

Euroopa rahvad ei ole sellega lihtsalt nõus. Sellega ei ole nõus ka eesti rahvas, aga kindlasti mitte ka suured Euroopa rahvad.

Näeme seda aina kasvavast toetusest pea kõigis Euroopa riikides parteidele, kel on meiega sarnased seisukohad: kõikjal Euroopas on tõusutrendis poliitilised jõud, kes soovivad rahvusriikide, mitte föderatiivset Euroopat. Kui Eesti ja Euroopa poliitiline eliit jätkab jõuga integratsiooni süvendamist, siis on euroliidu lagunemine rahvaste vastuseisu tõttu garanteeritud. Niisiis tuleks suunata see küsimus euroföderalistidele ja küsida, mis siis saab, kui ta laguneb? Lühidalt vastates: Venemaa agressiooni vastu loodi NATO, mille liikmed oleme juba kümme aastat. Oleks väga vajalik, et kõik Euroopa riigid tugevdaksid oma riigikaitset reaalselt, mitte ei propageeriks lahendusena veel ühe üle-euroopalise bürokraatia loomist. Praegu näen ma ühtlasi seda, et Venemaa ambitsioone õhutab tagant Euroopa suurte riikide nagu Prantsusmaa ja Saksamaa väga isekas ja omakasupüüdlik käitumine suhetes Moskvaga, mis toob silmagi pilgutamata ohvriks Ida-Euroopa julgeoleku, olgu selleks siis Mistralide müük Pariisi poolt või majandussanktsioonide blokeerimine gaasisõltuvuses Berliini poolt.

2. Olete väljendanud seisukohta, et EL peaks lõpetama igasugused ühispoliitikad ja subsiidiumid. Kas olete ka välja arvutanud, mis see Eestile maksma läheks ning millisest allikast kataks Eesti need kulud, mida praegu aitavad katta eurorahad?

Peaks loomulikult lõpetama, subsiidiumid on tekitanud tohutu bürokraatia ja korruptsiooni, õõnestanud Euroopa konkurentsivõimet ning ajanud maksud kõrgeks. Sotsialism ja tsentraliseeritud plaanimajandus teebki seda. Samas on selge, et subsiidiumide lõpetamine ei saa toimuda üleöö ja samuti on selge see, et Euroopas ei juhtu seda niipea. Järelikult tuleb teha maksimum, et neist subsiidiumidest võimalikult palju meile tuleks ja neid siin võimalikult kasulikult kasutataks. Ma ei nõustu nende hurraatajatega, kes viskavad viis miljardit euroraha letti ja ütlevad, et ilma selleta elaks me muldonnides. Saadud euroraha tuleb panna kõrvuti summadega, mis me riigieelarvest tagasi maksame nii liikmemaksudena, trahvidena kui ka Kreeka võlgade maksmisena. Aga samuti tuleb siia kõrvale panna number, mis kulub Eesti inimestel euronõuete kinnimaksmisele näiteks kõrgema elektrihinna kujul või bürokraatia üleval pidamiseks. Suurbritannias arvutati välja, et eurobürokraatia kulutab aastas minimaalselt 5–6 protsenti SKPst. Eesti kontekstis oleks see umbes sama summa, mis kulutame igal aastal haridusele.

3. Saite kuulsaks väljendiga "Kui on must, näita ust". Teie mõttekaaslased Euroopas laiendavad sageli sellist suhtumist ka kõigile Ida-Euroopast tulnutele, sh eestlastele. Mida on teil nendele öelda?

Ma ei tea, keda minu mõttekaaslasteks Euroopas peetakse, meil on head suhted mitme parteiga, kelle suhtumine immigratsiooni on samamoodi lihtne nagu meil: immigratsioon peab olema piiratud, peab olema kohalikule riigile ja majandusele (mitte mõnele üksikule ärimehele või tööstusharule) kasulik ja igal juhul kohaliku valijaskonna kontrolli all, mitte üle-euroopaliselt otsustatud.

Olen kursis sellega, et ka eestlaste suhtes on Lääne- või Põhja-Euroopas viltu vaatamist. Ütlen selle peale, et võõrsil ongi raske, kodumaal parem. Meie erakonna eesmärk on, et eestlased elaksid oma kodumaal, et siin oleks nii hea elu, et ka need, kes on olnud sunnitud välismaale minema, tahaks ja saaks tagasi tulla oma elu siin üles ehitama.

4. Olete öelnud, et teile meeldivad need, kes põletavad kumme ja loobivad süütepudeleid. Kas ka need, kes Eestis pole valitsusega rahul, peaksid teie arvates seda tegema?

See ütlemine oli Kiievi Maidani revolutsiooni kontekstis, kus ma tõdesin, et laulmine, lippude lehvitamine ja kõnede pidamine Janukovõtši kukutamiseni ei vii. Mul oli õigus. Ma ei näe Eestis inimesi, kes süütepudeleid loobiks, siin ei ole siiski Ukrainaga võrreldes korruptsioon nii kõikehõlmav, valimiste varastamine nii ühene, poliitiline elu nii ummikus. Aga ega see ei tähenda, et kõik on parimas korras. Samas need, kes võiks Eestis valitsuse pihta Molotovi kokteile loopida, on Eestist vaesuse ja stagnatsiooni eest välja rännanud ning poliitiline pinge on sellega maandatud. Kas see on hea? Filosoofiliselt võttes on mulle aga väga südamelähedane Ameerika riigiisa Benjamin Franklini ütlus, et vabaduse puud tuleb aeg-ajalt kasta patriootide ja türannide verega. Ühiskond, kus ei ole enam midagi, mille nimel surra ja kedagi, kes oleks selleks valmis, on tulevikuta.

5. Olete väljendanud arvamust, et Eesti oleks parem, turvalisem ja vabam ühiskond, kui kõigil oleks kodus legaalne käsitulirelv. Kas te ei karda, et siis oleks ka Eestis tunduvalt rohkem koolitulistamisi?

Saksamaal on maailma kõige rangemad piirangud kodanike relvaomamisele juba Hitleri aegadest saadik. Autokraatlik võim ei armasta relvastatud kodanikkonda. Ometi on viimastel aastatel kõige verisemad koolitulistamised Euroopas olnud just seal. Suurbritannias, kus pole relvi isegi politseil, tapeti just äsja koolis õpetaja, tapjaõpilane kasutas tavalist kööginuga. Ma pooldan relvastatud rahvast, see on Eestis vajalik ka riigikaitse seisukohalt. Parimad statistilised andmed turvalisuse osas annab muidugi USA, kus on kõrvuti väga range ja väga vaba relvakasutusega osariike ning pilt on ühene: relvastatud rahvaga osariikides on kodanike elu turvalisem nii kodus, tänaval kui koolis. Eesti puhul tuleb muidugi teha mööndus, et seni, kuni me ei saa oma alkoholi tarbimist kontrolli alla, on massiline relvaomamine probleem.

6. Kui teist saaks kunagi Eesti president, siis millist Eestit te oma tegude ja sõnadega tahaksite kujundada?

Minu eesmärk on, et Eesti oleks ka saja ja tuhande aasta pärast Eesti. Et nii meie lapsed kui järeltulijad ka kümne põlve pärast räägiks eesti keelt, peaks end eestlasteks, teaks, kes on Kalevipoeg ja Lembitu, teaks, mille eest võideldi Vabadussõjas ja mille eest Sinimägedes. Minu eesmärk oma tegudega ja sõnadega praegu on see, et eestlaste hulk ja osakaal meie maal suureneks, et meil toimuks moraalne taassünd, mis aitaks meil üle saada nii iibekriisist, väljarändest kui ka sotsiaalsest allakäigust.

Jaga artiklit

13 kommentaari

H
Heidi  /   20:06, 19. mai 2014
Martin Helme on julge mees ja poliitik! LAURISTIN-ANVELT on juba 1917. aastast "pildil..."
Peale ANVELT-LAURISTINI võiksid eestlased ka teistele hääli anda...
?
?  /   17:07, 19. mai 2014
Ma ei saa sellest relvakartusest aru. Eestis on 10 000 kaitseliitlast, kes hambuni relvis, lisaks 15 000 jahimeest, kes samuti hambuni relvis, lisaks kaitseväelased ja politseinikud... On siis laibavallid ja verejõed või? Mis te paanitsete? Martini jutt on igati mõistlik ja arukas, võrreldes kõigi teiste kandidaatidega oleks ta Brüsselis nähtav-kuuldav-mõjukas ja paistaks Eestini välja tema töö. Mida me neist teistest kuulnud oleme?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis