Kodu

Peenranippe laisale aiapidajale (4)

Ann Salu, 16. mai 2014 07:00
KIIRESTI VALMIS: Kes oskaks arvata, et maa kaevamisega pole vaeva nähtud – muru peale laotati ajalehed, nende vahekohtadesse kaevati istutusaugud ja siis jäi vaid kiht korralikku mulda laiali rehitseda. Et tulemus korrektsem välja näeks, võib sellise peenra teha puitraami sisse. Foto: PantherMedia / Scanpix
See, et maja ümber on aed, ei tähenda veel, et kevadest sügiseni tuleks seal aina kaevata-kasta-rohida-istutada. Võimalusi on sadu, iga aiaomanik peaks leidma selle, mis tema eluviisiga kõige paremini sobib.

Kellele meeldib muru niita, ümbritsegu maja ühtlase muruvaibaga, mille serva saab mahutada mõned põõsad ja püsikupuhmad – ei pea ju tingimata rohimist nõudvaid peenraid tegema.

Lilli, maitsetaimi ja salateid võib kasvatada ka suurtes pottides-kastides, mida soovi korral saab ringi tõsta.

Nii on rõõmsad värvilaigud alati just selles aianurgas, kus neist parajasti kõige rohkem rõõmu.

Teisaldatavad lillekastid

Kes muruniitmist vihkab, aga ka köögiviljakasvatusest ei hooli, võib suurema osa õuealast hoopis plaatide või sillutusekividega katta, jättes siia-sinna mõned istutusalad, või ehitada puitterrasse-istumisnurki ja lahendada haljastus suuremate-väiksemate teisaldatavate lillekastidega.

Kuidas saada aga kaks head korraga: kasvatada oma aias köögivilju, maasikaid, ehk kartulitki, aga pääseda mättalise umbrohtunud maa kaevamisest-puhastamisest?

Ei midagi võimatut! Lugege aiablogisid-foorumeid, guugeldage, uurige ja katsetage julgelt – esialgu kas või ühes aianurgas – põhu-, kõrg-, papi-, ajalehe- ja mis peenraid iganes.

Seejuures ärge laske end kriipsuvõrdki segada naabrist, kes juba kolmandat korda kevadel oma peenramaad labidaga läbi kaevab, iga viimase kui umbrohujuure välja nokib ja üle aia teie maaviljelusele iroonilisi pilke heidab. Igaühele oma!

Päris hooldusvabad pole muidugi ka ekstreemsemal moel tehtud peenrad, sest pinnale kandub ikka umbrohuseemneid, mis seal juurduvad, aga rohimistööd on siiski mitu korda vähem kui tavapeenra puhul – rääkimata kaevamisvaevast pääsemisest.

Üks tarkus, millest aednikud soovitavad aia rajamisel juhinduda: aed peab pakkuma rõõmu, mitte olema ränk kohustusekoorem.

Räpina aianduskooli õpetaja Jaana Vaino on portaalis Tarbija24 öelnud:

"Eelistada tasub seda, mis endale rõõmu pakub." Nii lihtne see ongi!

 

Teistmoodi maasikakasvatus

Guugeldamine juhatas kätte aastatetaguse teema naistefoorumist, kus maasikakasvataja jagas oma väidetavalt Hollandis praktiseeritava ökoloogilise maasikakasvatuse kogemust, mille põhimõte on: ära torgi, las maasikas ise otsustab, mis on talle parim.

Kevadel tuleb maasikataimed puhastada talvistest lehtedest, lisada komposti ja kergelt rohida.

Järgmine kord rohitakse alles siis, kui maasikad juba valmimas (umbes kaks nädalat enne saagi lõplikku valmimist), küll aga kastetakse igal õhtul.

Pärast saagikoristust lõigatakse augustis varred maha, kui ilmad püsivad kuivad, kastetakse maasikamaad, rohitakse – ja ongi kõik.

Rohkem maasikatega ei tegelda, ei lõigata tütartaimi, ei istutata ümber.

Esimesel aastal istutatakse noored taimed vagudesse, pärast saagikoristust pannakse aga vaovahed komposti täis, et tütartaimedel oleks, kuhu kasvada.

Järgmisel aastal on peenras päris palju taimi – neid ei lõigata taas.

Kõige enam on taimi peenras kolmandal aastal, aga et tütartaimi pole lõigatud, pidurdub nende juurdekasv: nüüd kasvab uus tütartaim ainult sinna, kuhu on ruumi kasvada.

Kolmanda aasta talvel nõrgemad taimed surevad, kevadel tuleb osa musti taimejuuri välja võtta ja taimi on tass normaalne kogus.

Neljandal suvel on näha, et tütartaimi peaaegu ei kasvagi juurde – ainult sinna, kust talvel vana taim välja läks.

Hakkab toimuma maasikate ökoloogiline elu ilma inimese vahelesegamiseta.

Taimi on peenras kogu aeg optimaalselt, vanad taimed surevad umbes kolme aastaga ja uued tulevad asemele, ei mingit lõikamist ja taimede uuele kohale istutamist.

"Põhiraskus on maasikate vahel käed selja taga käia ja mitte alluda soovile tütartaimed välja rookida," märgib maasikakasvataja, kes selle sissekande ajaks oli ühel kohal lasknud maasikatel omatahtsi kasvada seitse aastat ja saanud igal suvel korraliku saagi.

Lisa umbrohule umbrohtu – saad peenra

"Lugesin lehest, kuidas keegi oli enda naati täis aiaääre peenraks teinud," räägib Raplamaa aiapidaja Milvi.

"Mul ka kodus üks aianurk, mis naati täis kasvab, küll olen ma seda välja juurinud ja maad kaevanud, ikka on see tagasi. Mõtlesin samuti proovida umbrohupeenart – suvel on ikka muud ka teha, kui aina naate kaevata."

Milvi niitis naadid maha, kandis neile peale muruniite, peenardest rohitud umbrohu, ülekasvanud salati, suve edenedes porgandi- ja peedipealsed, äraõitsenud lillevarred – kogu kõduneva aiakraami.

Nii sai suvega aianurka paras kuhil, perenaine laotas sellele kile peale ja jättis talveks seisma. Kevadel puistas suuremalt jaolt kõdunenud hunnikule mulda ja isutas sinna suvikõrvitsad.

"Iga taime jaoks panin ikka korraliku sortsu mulda istutussüvendisse, nende kohale lõikasin kile sisse augud ja istutasin taimed.

Ei mingit rohimisevaeva ja saak oli ka täiesti korralik. Mis peamine – see tohutu naadiga võitlemine jäi ära!" rõõmustab Milvi.

Papipõhjaga kastpeenar

Sellise peenra tulevaks suveks tegemist tuleks alustada tänavu.

Peenra tarvis valitud kohale laotage kaevamata maale, otse umbrohule või murule papp või mitmekordne kiht ajalehti – või nii seda kui teist.

Selle peale võib suvi otsa visata umbrohtu, muruniidet ja muid aiajäätmeid, sügisel puulehti ja hukka läinud õunu, köögivilju jmt.

Sügisel on hea katta kogunenud kiht (u 20 cm) laagerdunud hobusesõnnikuga, kõige peale läheb kiht mulda – sobib näiteks suvine kasvuhoonemuld, mis nagunii välja tuleb vahetada.

Kevadel jääb üle vaid taimed istutada. Kes soovib korrektselt viimistletud peenart, võib selle piirata laudadest tehtud kastiga – siis ei saa muru peenrasse tungida.

Peenra võib murust eraldada ka lihtsalt maasse kaevatud lauaga. Puit tuleks immutada (tõrvaõli vmt) ilmastikukindlamaks.

Istuta köögivilja nagu roose

Ka kapsa-, peedi-, kaalika- või muu juurekraami kasvatamiseks on võimalik teha peenar õige kasina kaevamisega.

Ehita rohtunud maapinnale laudadest sobivas suuruses kast, kinnita see puitpostidega ja kaeva kasti sisse taimede jaoks augud.

Muru aukude vahel kata mitmekordse ajalehega, märgi aukude kohad, täida augud ja kogu kast mullaga ning istuta augukohtadesse taimed.

Natuke rohida suve jooksul ilmselt tuleb, see sõltub ka mullast, millega kasti täidad, kuid peenrategemise lihtsus korvab rohimisvaeva kindlasti.

Leia lilledele õige koht

  • Lillepeenar tuleks teha sinna, kus see paistab ka majas olles aknaist kätte ja kus seda on aias võimalik mitmest kohast imetleda.
  • Uhke lillpeenar vastu majaseina on küll möödujaile kena vaadata, aga majaomanikul on sellest vähe rõõmu – aknast välja vaadates see kätte ei paista.
  • Hea, kui värviküllasel lillepeenral on rahulik taust – näiteks ühtlaselt roheline hekk, mis rõhutab lillede värvikust.
  • Püsikupeenrale sobib hästi niiskem ja poolvarju koht, mis on ka tuulte eest kaitstud – tuul võib kõrged lillepuhmad kiiresti ära räsida.
  • Püsilillepeenar pääseb mõjule vaid siis, kui see on piisavalt lai – vähemalt 2–3 meetrit.
  • Peenart kavandades on arukas see murule nt nööriga maha märkida – nii on seda lihtne liigutada ja erinevaid variante kaaluda.

Samal teemal

06.06.2014
Aiapidu: sumedate soojade suveõhtute lahutamatu kaaslane