Kommentaar

Olev Remsu | Kohtumine terroristiga  (6)

Olev Remsu, kirjanik ja rännumees, 9. mai 2014, 15:44
Foto: ALDO LUUD
See juhtus Jurmalas 1995. aasta suvel.

Meie, kolm Moskva-sõpra, Andris, Arturs ja mina (õppisime ühel ajal tolles linnas ning baltlastel oli komme seal kokku hoida) jalutasime omaaegses Nõukogude Liidu kuulsaimas liivarannas, mis tookord oli ilusal ja kuumal päevalgi jumala tühi. Veel viis-kuus aastat tagasi jagus seal peesitajaid nõnda tihkelt, et mereni jõudmisega oli tegu, pidid otsima kohta, kuhu jalg panna, kui ei tahtnud kellelegi peale astuda. Ent siis valitses rannas puhas lagedus, tuul keerutas liiva nagu kõrbes.

Varem oli elektrirongid Riia ja Jurmala vahel pendeldanud iga kümne minuti takka, toona tuli neid vaid paar korda päevas. Mitte ainukestki hingelist peale meie! Aga pole viga, lätlasedki olid valmis sööma kartulikoori. Nautisime, tundus, et otsatut tühjust, meenutasime kangelaslikku Moskva-elu.

Toorakool keset linna

Ent viimaks nägime Majoris (Jurmala linnajagu, selle kesklinn) inimrühma. Kõigepealt nägime noorepoolset täiskasvanut, tema seisis mõneteistkümne mehehakatise ees, need istusid kaksiratsi liival, käes vihikud ja pastakad. Kõigil kipa peas, kõik pakitud ilmale sobimatult musta vammusesse.

„See müts taotakse raudnaelaga pähe, muidu ei püsi," nöökas Arturs.

Ei, ta polnud antisemiit, ta rääkis vaid edasi juudinalja, mida eneseiroonilised juudid ise enda ja oma usumütsi kohta jutustavad.

Täiskasvanu, püstiseisja žestikuleeris ägedalt, ta isegi hüples veidi, kui selgitas midagi istujatele. Ja mis keeles? Sellest ei saanudki aru, sest polnud see ei läti ega vene keel, need kaks, mis Lätimaal ikka kõlavad. Aga tal oli punakas habe, see oli kuidagi hõre ja kasin.

Tervitamine tekkis iseenesest. Olime ju ühest liigist olendid, kes kohtuvad elutus ja asustamata paigas. Näiteks tõelises kõrbes. Või koguni Kuu peal.

Šalom, öeldi meile.

Šalom, zdrastvuite, vastasime meie.

Aga vene keelt too mees ei osanud. Mina kohtusin elus esimest korda juudiga, kes ei räägi vene keelt. Tegelikult on neid muidugi terve maailm täis, kuid kindlasti pole sääraseid kuigi palju Jurmala rannas. Inglise keel aitas hädast välja. Mees teatas, et ta on rabi ning käib siia Iisraelist, et ta õpetab suvekoolis Riia juudipoistele heebrea keelt, toorat ja oma rahva ajalugu.

Meie vestlus võttis vedu, õpilasedki tundusid rõõmustavat, et tuupimiskohustusest natukeseks ajaks priiks said. Nooruke rabi esitas meile sissejuhatuseks kiiruga mõned kontrollküsimused, et määrata meie mõistmise taset - kas me Iisraeli teame, kas me oleme seal käinud, mida me mõtleme sellest riigist, kumb on selle riigi pealinn, kas Jeruusalemm või Tel Aviv, kes on Iisraeli peaminister? Ja nii edasi.

Reetmine, reetmine, reetmine

Esmalt tekkis väike tõrge, nagu ikka siis, kui teine kohe kähku kõik välja laob. Ja miks siin tüdrukuid ei ole? Kas neile pole tarvis keelt, toorat ja ajalugu? Me saime tõrkest üle, vastasime. Iisraelis me käinud polnud, teiste küsimustega saime hakkama. Mees ulatas meile oma nimekaardid, meil oli seesugune peenike vigur Artursil.

Ja siis läks lahti. Ausõna, täpipealt nagu kuulipildujast.

Et mida me arvame Oslo lepingust? Ise näitas ta selle eelmisel aastal Iisraeli ja Palestiina vahel sõlmitud lepingu vastu üles täit põlgust, lirtsatas raevukalt, kui neid mainis, tõsi, seejärel hõõrus süljeläraka viisakalt tallaga liiva sisse. Vastamiseks ta meile aega ei andnud, ta oli fanaatik mis fanaatik.

Ja siis kuulsime me reetmisest, reetmisest, reetmisest. Arturs oskas meist kõige paremini inglise keelt, tema tahtis vahele segada, jõudis öelda, et tema meelest on Oslo leping õige ja hea, ega muidu antud selle sõlmijaile Nobeli rahupreemiat. Oi, oi, oi, see oli nagu punase kirbu kõrva pistmine. Rabi läks rabi hoopis keema, ütles, et selle sõlmijaid sidus ühishuvi kaotada maa pealt ära Iisraeli riik.

Aga neid sõlmijaid oli kolm!, karjus Arturs täiel häälel vahele. Lisaks palestiinlaste liidrile Yāsir 'Arafātile ka Iisraeli peaminister Yits'ẖak Rabin ning Iisraeli välis- ja peaminister Shim'on Peres.

Kas ka Rabin ja Peres soovivad maa pealt kaotada Iisraeli riiki?

Muidugi, muidugi, ja Nobeli preemia miljon dollarit oli neile altkäemaksuks, karjus rabi vastu.

Nähes, et me temaga ei nõustu, paigutas ta meid kuhugi oma aju lollide lahtrisse ning kaotas meie vastu kähku igasuguse huvi. Pöördus meiega hüvasti jätmata heebrea keeles oma õpilaste poole ning jätkas oma tundi.

Lonkisime edasi, asja suurt ei kommenteerinudki. Mida sa ikka oskad selle kohta öelda?

Ootamatu pööre

Muidugi kuulsin ma novembri alul raadiost, et Tel Avivis tapeti atentaadis Iisraeli peaminister Yits'ẖak Rabin. Mõte läks kohe tollele veidrikule Jurmala rannas, et ei tea, kuidas tema sellesse suhtub. Äkki rõõmustab? Rabinist oli muidugi kahju, ta oli mõistlik mees. Oletasin, et seda tegid Araabia terroristid, nemad on need hirmsad tegelased, neile ei meeldi Iisraeli ja Palestiina lähenemine. Vahest on mõrva taga Iraan? Või Iraak?

Edasist infot oli esialgu raske uskuda – anti teada, et oma peaministri tappis juudiäärmuslane, kelle nimi kõrvust mööda lipsas, tegi seda peaministri juhatatud rahvamiitingul „Jah rahule, ei sõjale".

Näed sa siis, kuidas kummagi poole terroristide huvid kokku langevad! Nemad ütlevad jah sõjale, ei rahule.

Läks veel kuu-poolteist mööda, vahest rohkemgi, siis helistas Arturs.

„Valmistu õhtusöögiks! Vali välja kõige kallim restoran ja kõige paremad road," alustas vana sõber.

Mis asja! Edasi kuulsin, et Iisaeli Läti-saatkond oli Artursi ja Andrisi kutsunud ühte Riia hotelli, nendega oli pikalt rääkinud kaks erarõivais Mossadi ohvitseri, vähemalt koloneli, kui mitte kõrgemat. Alul eraldi, ükshaaval, pärast koos, et nad võiksid teineteisele detaile meenutada. Seejärel tehti välja lausa kuninglik õhtusöök, restoran anti neile endile valida. Varsti tulevad nad sinu juurde, nii nad lubasid, teatas Arturs.

Mispärast? Mitte millestki ei saa aru!

Selgus, et Iisraeli peaministri Yits'ẖak Rabini tapja oli seesama mees, keda me olime suvel näinud Jurmala rannas. Yig'al Amir. Pärast otsisin üles nimekaardi, jah, sellel oli täpselt sama nimi. Ühel pool heebrea konksudes, teisel pool ladinatäheliselt inglise keeles. Mees oli pidanud päevikut, kus see kohtumine koos Artursi nimega oli täpselt kirjas. Samuti see, et kohal oli veel teinegi lätlane ning kolmandana eestlane ning et lätlased ja eestlased on kõik palestiinlaste poolt. Hoolimata tegeliku olukorra põhjalikust selgitamisest, polnud me asjast aru saanud.

„Loomulikult pole mina seda päevikut lugenud, palestiinlaste poolt olemine võib olla ka Mossadi riugas," täpsustas Arturs. „ Näis, mis nad sulle räägivad."

Mossad on muidugi Iisraeli luureteenistus, selle täisnimi kõlab המוסד למודיעין ולתפקידים מיוחדים (HaMosad LeModi'in u-LeTafkidim Meyẖadim, tõlkes siis Vastuluure ja Erioperatsioonide Instituut).

„Meilt küsiti, kes oli see eestlane. Me ütlesime, et sina. Lubati Tallinnasse tulla, sinuga rääkima. Nii et valmistu luksuslikuks õhtusöögiks," kordas Arturs ja lõpetas kõne.

Mina jäin õhtusöögist ilma, minuga ei pidanud Mossad vajalikuks rääkida. Aga ma hakkasin veel suurema huvi ja üksikasjalikkusega jälgima, mis edasi saab. Seda enam, et üheks peaosaliseks oli ju minu - niivõrd-kuivõrd - tuttav.

Vanglas ei jää elu seisma

Yig'al Amiri mõistis kohus süüdi. Iisraelis surmanuhtlust ei ole. Peaministri tapmise eest määrati toora, heebrea keele ja Iisraeli ajaloo õpetajale eluaegne vanglakaristus. Sellele lisati veel kuus aastat peaministri ihukaitsja tapmise eest ning kahele karistusele pandi juurde kolmaski, nimelt kaheksa aastat, seda siis põranda all kuritöö ettevalmistamise eest. Nii et eluaeg pluss neliteist.

Et kuidas ta pärast surma nii pikalt istuda saab? Mida ei tea, seda ei tea. Yig'ali vennale Hag'ai Amirile määrati 16 aastat atentaadis osalemise eest. Mõlemad kuulutasid kohtus – me oleme uhked, et me tapsime reeturi! Hag'ai on oma karistuse ära kandnud, tema on juba vabaduses.

Mina olen surmanuhtluse vastane, minu meelest on kõik õige.

On lihtsalt ülev loobuda kättemaksust. Ei tohi langeda kurjategijaga samale temaga samale tasemele! Ei tohi.

Humaanse riigi vanglas ei jää elu seisma.

Yig'al Amir võttis kätte ning abiellus. 28.oktoobril 2007.aastal sai ta isaks.

Juhtus see niimoodi. Talle tuli vanglasse külla vene juuditar Larissa Trimbobler, mõrtsuka vaimustatud poolehoidja ja nelja lapse ema. Tuli koos oma abikaasa Benjaminiga.

Hiljem Larissa lahutas end oma mehest ning teatas, et ta on kihlunud Yig'al Amiriga, keda ta üle kõige maailmas armastab ning kes armastab teda.

Hull tõmbab hullu. Asja arutati ning armastajatel lubati abielluda. Hiljem võimaldati neile kümnetunnine kaksiolek ja üheksa kuud hiljem sai Larissa viiendat korda emaks, Yig'al Amiri aga esimest korda isaks.

Veelgi kummalisemaid asju on sellest niigi kummalisest loost välja koorunud.

Luuretöö on luuretöö ning mingile tavaloogikale see ei allu.

Yig'al Amiri ja tema venda jälgis seesama Mossad kogu aeg. Veelgi rohkem! Nagu Nõukogude ajal moodustas KGB dissidentide rühmi, et neil silm peal hoida ning Kremli jaoks suurem pahandus ära hoida, nii oli Mossad äärmusparempoolsetest juutidest kokku seadnud rühmituse, kelle eesmärgiks oli tappa peaminister. Vandenõuteooriasse kiindunuil tuleb pettuda – Mossadi eesmärgiks ei olnud peaministri tapmine, oli kohe kindlasti selle ärahoidmine. Fanaatikutel taheti silm peal hoida, ja eks see ole mõistetav.
Ent maailma parimaks luureks peetava Mossadi ettevõtmine nurjus täiega. Kuidas ma oleksin selliste tosside kolonelidega koos õhtustanud?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee