Ei noh, tõesti?! Juhtusin siitsamast Õhtulehest lugema artiklit "Maamees: tahan väga peret ja lapsi, aga naised otsivad paremat". Enamus kommentaare sellele loole tõestasid ilmekalt, miks eesti rahvas väljasuremisohus on.

Ma ei tunne seda Kristjanit isiklikult, ent lõõpimised tema kohta lihtsalt fotole tuginedes on hämmastavad. Joodik, kasimata, harimatu, tavaline jobu jne. Minule vaatas küll pildilt vastu sümpaatne mees, imeilusate siniste silmade ja südamliku naeratusega.

Tema juuksuriskäikude kohta ei oska ma otsustada, kuna fotol on tal müts peas. Samuti ei oska ma oletada, kas ta jope on ostetud kaltsukast või tavalisest poest. Või ehk peaks maamees põllul rahmeldama kikilips ees?

Kui Õhtulehe toimetus mulle praegu kaela sajaks, leiaksid nad mind kummikutes, dressides ja juuksed hobusesabas, kuna olin just kartulit maha panemas.

Samuti olla Eestis just olnud konverents teemal "Tahan last aga normaalset meest ei ole". Hmmm... sooneutraalsust ja homondust promotakse non-stop ja nüüd polevat normaalseid mehi-naisi leida? Vot see paneb küll pead kratsima...

Kallid naised, kas te ise ka teate, mida te tahate? Kunagi tuleb teil valik teha, kas klanitud ilu-eedist metroseksuaal, kes ei saa naelagi seina löödud või tõeline karvane mees, kes oskab maad künda ja autol õli vahetada. Uskuge mind, räägin omast kogemusest.

Ka mina ise olin kunagi sisse võetud New Yorgi poeetidest ja kunstnikest ja muudest hipsteritest, kellega oli põnev lattesid rüübates poleemitseda Kierkegaardi ja Dali kohta ja olemise mõttetust ekstentsialismist heietada. 13 aastat muusikuga abielus olemist, kes rohutirtsuna ühest kohast teise põikas, mina lastega sabas, hakkas aga teatud hetkel üle viskama.

Tahtsin Oma Kodu ja juuri alla ajada, seda, et näeksin, kui olen aeda midagi istutanud, kuidas see mõne aja pärast vilja kandma hakkab.

Huvitaval kombel oli Muusiku vend Torulukksepp, kelle "matslikkuse" üle ta tihti nalja viskas, ent keda alati appi kutsuda tuli, kui majas midagi remontida vaja.

Läksid aastad ja ajad muutusid, nüüd olen abielus tõelise macho-mehega, kes jõusaalis kangi sikutab, on ise auto varuosadest ehitanud, oskab püssi lasta ja maad künda. Ja oh seda imet, peale selle veel parema lugemusega ning poliitilise taibuga kui mõni intellektuaal!

Minu point on see: naised, kui te soovite endale ideaalilähedast kaasat leida, andke aru, mis te hind on. Teie tõeline, objektiivne hind, mitte see, mida endale ideaalis ette kujutate. Sõna otseses mõttes.

Miks ootab mingi totakas grillkana, kes ei oska vettki keeta, et teda tahab üks normaalne, töökas mees? Miks ootab mõni ülekaaluline, vinnis ja viletsa iseloomuga tots, et teda peaks ihaldama keegi Brad Pitt?

Reaalsusele mittevastavad ootused on suurte pettumuste põhjuseks. Mina andsin endale ammu aru, et ma pole erakordne kaunitar, seetõttu mingi miljonäri nipsasjakeseks ma ei saa kunagi. Samuti pole mul suurt veimevakka ega sidemeid illuminaatidega, seega on edukad poliitikud minu haardest väljas.

Huvitav fakt on aga ka see, et kui ma peale lahutust uuesti deitima hakkasin, oli kavalere jalaga segada. Mõistsin, et mul pole seda meeleheite aurat, mis ümbritseb paljusid vallalisi naisi, kes igat kohatud isast kohtlevad, kui potensiaalset laste isa ja tulevast abikaasat.

Minul oli juba abielatud ja lapsed olemas, minu bioloogiline kell ei tiksunud enam sama valjult kui Big Ben. Mida pealiskaudsemalt ma kohtamistel käisin, seda rohkem abielu ettepanekuid tuli. Täpselt nii, nagu koerad haistavad hirmu, nii tabavad mehed naise meeleheidet.

Mida rohkem te ise neid taga ajate, seda kiiremini nad eest ära jooksevad. Kui aga jätta meeste telefoni kõned vastamata, seda tihemini nad teile helistavad. Meestele meeldib jahti pidada. Kerge saak on igav.

Vaadake kasvõi hiljuti kihlatud George Clooneyt, kes deitis igat Hollywoodi staarikest maksimaalselt paar aastat ja siis nad pikalt saatis, kuulutades, et ta ei soovi iialgi abielluda. Nüüd kohtas ta Liibanoni juristi, kes esialgu keeldus temaga isegi kohtama minemast ning George pidi esmalt tema perekonna nõusoleku võitma ja voila... nüüd on nad kihlatud.

Niisiis, kallid naised, õekesed, esiteks - tundke oma hinda. Ärge hinnake ennast üle, olge reaalsed. Teiseks ja veelgi olulisemalt, ärge müüge end liiga odavalt! Kristjanile soovin aga edu ja loodetavasti kohtad seda Õiget Perenaist peagi.

Jaga artiklit

60 kommentaari

N
n26  /   13:04, 17. mai 2014
Vabandust, lugesin paar rida, sest selline stereotüüpne ja klišeelik lähenemine lihtsalt ei kannata lugeda. Ma arvan, et mul pole suurt muud viga, kui tohutu tahtejõud oma elus midagi saavutada, elada sõltumatult (selles mõttes, et ma ei peaks mehe meele järele olemiseks ennast ja oma vajadusi alla suruma ning mehe käest raha küsima). Muud väga ei olegi... Meeste suhtes ei ole erilisi lootusi ja ootusi, puudub mingisuguse ideaalmehe tagaajamise vajadus. Ei mees ega naine ei saa ega pea oma eluõnne vastaspoolega siduma. Kui leiad hingesugulase, väga tore, aga lihtsalt koosolemise pärast koos olla pole mõtet.
Ilmsegelt on mul olnud elus ka negatiivseid kogemusi ja suhteid, aga see ei ole põhjus kibestumiseks. Suhtes on vaja kahte ning kahe soovi seda suhted koos hoida ja edasi viia. Muud kunsti väga ei olegi.
S
suure pere ema  /   17:35, 16. mai 2014
Hmmm. Ja mina olen alati mõelnud, et oluline on, kuidas mees suhtub minusse, naisesse. Mitte kuidas ta suhestub torutangidega, või raamatuga. Oma loogikat jälgides sain endale abikaasa ja lastele isa....

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis