Kommentaar

Maimu Berg | Aitab nõukogulikust mororgiast (27)

Maimu Berg, riigikogu liige, SDE, 6. mai 2014, 19:01
Foto: PEETER LANGOVITS
Ammu pole ükski riigikogule esitatud seaduseelnõu tekitanud ajakirjanduses ja tegelikult suures osas ühiskonnas nii suurt vastukaja kui kooseluseaduse oma. Ausalt öeldes on sellest juba liigagi palju räägitud ja kirjutatud, nii et ega olekski vist mõtet selle teema ümber enam heietada.

Ent mis siis mõningaid inimesi eelnõu juures häirib? Olen aru saanud, siis see, et justkui antaks vabaabielus elavate heteropaaride varanduslike jm suhete seadustamise varjus roheline tee ka homopaaride kooselu seadustamiseks ja reguleerimiseks. Jah, kuigi mitte abieluks.

Nõukogulikud komblusvalvurid

Läbi inimkonna ajaloo on inimesi oma liigikaaslaste juures häirinud väga paljud asjad. Ja oma häiritust on väljendatud kõige äärmuslikumal moel. On riike, kus lausa seadusele toetudes loobivad „kõrge moraaliga" kaaskodanikud veel tänapäevalgi kividega surnuks abielu rikkunud naise. Tallinnas on raekoja seina küljes alles kaelarauad, kuhu eksinud tegelane keskajal rahvale vaatamiseks ja mõnitamiseks välja pandi. Toomkirikus võib näha häbipinki. Külades särisesid lõkketule leekides nõiad, metsadest jahiti libahunte. Karistatute seas oli kindlasti kurjategijaid, aga ka palju neid, kes olid teistmoodi, julgesid erineda või lihtsalt erinesid. Nagu „Libahundi" Tiina.

Oma lapsepõlvest mäletan haledaid ballaade, mida vanad naised laulda armastasid. Need olid õnnetute lastega tüdrukute lood. Seal tõmmati veest välja valges kleidikeses uppunu, vallasema, kes oli eelistanud vabasurma „häbile." Teises laulus läks eksinud neiu jõe kaldale ning enne vetevoogudesse viskamist jättis koos oma „sohilapsega" maha kirjakese, kus muu hulgas seisis: Lapse nimeks saagu pandud Armeline Hildegard. Vabaabielupaare minu lapsepõlves justkui polnudki, vähemalt lapse kuuldes neist ei räägitud.

Pole vist mõtet üle seletada, kuidas kõik tänapäeval teisiti on. Kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine. Nõukogude totalitaarne ühiskond oli kõige peale, mis „kommunismiehitaja moraalikoodeksist" erines, väga kuri. Väetid ja vigased hoiti silma alt ära. Teisitimõtlejad heideti vanglasse. Moodsalt rõivastuda julgenud tembeldati lääne ees lömitajateks. Hoopis hulluks läksid asjad siis, kui meilgi ilmusid tänavapilti hipid ehk „karvased." Moraali valvel olev seltskond, peamiselt tursked ja oh kui moraalsed meesterahvad, hakkas pikajuukselisi noorukeid kinni nabima ja vägisi ning avalikult nende juukseid maha lõikama. Miilits vaatas „delikaatselt" kõrvale. Psühholoogid rääkisid tõsimeeli, et mees, kellel on olnud jultumust kasvatada endale habe, varjab selle taha oma impotentsust. Nõukogude leksikonis oli lausa sõna mororg, moraalsust organiseeriv tegelane, kes hetkekski ei kaotanud komblusvalvsust.

Ajad on edasi läinud, maailm muutunud, loodetavasti ka targemaks ja mõistvamaks saanud, aga näe, jälle on meil siin mororgia lained kõrgele lahvatanud. Mõningaid kurje tekste lugedes on tunne, et elame nõukogude ajal või Putini-Venemaal, mitte tänapäeva Eestis. Suurt „teadlikkust" ilmutades kõneldakse homoseksuaalsete inimeste ohjeldamatust lõbujanust, mis olla tõuganud neid „pahede teele" ja kirjeldatakse otsekui šokeeritud pealtnäinutena seda, mida nood oma magamistoas tegevat.

Viidatakse vihaselt ka sellele, et kindlasti ei tohiks lubada samasoolistel paaridel lapsendada. Aga lapsendamine on tänapäeval nii keeruline protsess, lapsendada soovijaid, nende elutingimusi, majanduslikku seisu jne uuritakse enne lapsendamist põhjalikult. Nad peavad soovitatavalt läbima kursused, kus kontrollitakse ja õpetatakse nende kõlblikkust lapsevanemaks. Kui paljud vabaabielu- või ka abielupaaridest sellise proovi läbi teeksid? Ja kui paljud saaksid neil tingimustel üldse õiguse oma perre ka omaenda lihast last soetada? Ei maksa unustada sedagi, et kui samasooline paar tahab lapsendada ühe osapoole bioloogilist last, peab ta saama lapse bioloogilise isa või ema nõusoleku.

Üks etteheide on, et taolises peres sirguv laps võib kasvada kiiva ja saada tunda ühiskonna põlgust ning halvustavat suhtumist. Siis tuleb ühiskonnal lihtsalt areneda. Ja seda saab ta teha ainult siis, kui tekivad pretsedendid. Mitte pead liiva alla peites ja ühte osa inimesi ignoreerides. Pealegi kannatavad koolikiusamise all praegu ju heteroperede lapsed. Et joodikuid, vargaid, sulisid kasvab perekondades, milles kõik, vähemalt näiliselt vastab „konservatiivsetele elunormidele." Järelikult on nendes peredes midagi väga valesti. Lapsele on ikka kõige tähtsam oma kodu soojus, see, et teda kodus armastatakse, arvestatakse ja ära kuulatakse.

Kas lääs on lõtv?

Samas arvan, et eelnev sügavam valgustustöö oleks pidanud eelnõu puhul ehk tõhusam olema. On hämmastav, kui primitiivseid arvamusi neis asjus inimestelt kuuleb! Tänapäeva teadus on ju välja selgitanud homoseksuaalsuse põhjused, ja läänes, kus samasoolised paarid on kauemat aega saanud oma peres koos lapsendatud last kasvatada, on kindlasti olemas vastavad andmed ja kogemused, kas ja kuidas see lapsele mõjub.

Veel üks etteheide on kõlanud – lääs on liiga lõtv, liiga salliv kõigi erinevuste suhtes. Kui kaugele me sellise tolerantsusega läheme? Tuletagem meelde, et oleme oma tee ise valinud. Meiegi oleme ju nüüd lääs. Elame Euroopas, elame turumajanduses, ühiskonnas, kus üksikisiku vabadus on kõrgelt hinnatud, muidugi nii kaua, kuni see teiste vabadust ei piira. Paraku varjutab kurjustav, kitsarinnaline ja üheülbaline suhtumine kooseluseaduse olulisi sätteid. Kindlasti on kõik, nii vabaabielus elavad hetero- kui ka homopaarid rahul, et kooseluseaduse jõustumisel on osapoolte tulevik määratletud ka siis, kui minnakse lahku või teine partneritest raskelt haigestub või sureb.

Ühiskond on tänapäeval harjunud väga paljude asjadega, mis omal ajal olid mõeldamatud. Alustades naiste valimisõigusest, miniseelikutest, meeste isapuhkusest ja lõpetades kasvõi rasedate üliliibuvate rõivaste või naispastoritega. Aeg läheb edasi ja ükskord imestatakse praegust kemplemist kooseluseaduse ümber. Seda enam, et võimatu on mõista, kuidas rikub antud seadus meie igaühe õnne ja argielu? Pigem peaks see ikka meid, heatahtlikke ja südamlikke inimesi rõõmustama, et veel kellelgi hakkab paremini minema, seda enam, et ka heteropaarid, keda meil olevat tervelt 60 protsenti, saavad uue vormi oma kooselu korraldamiseks. Arvan, et on aeg see ammu üle piiride kasvanud mororgia lõpetada ja igaühel oma eluga edasi minna teadmises, et elame 21. sajandi Euroopas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee