Kommentaar

Roland Tõnisson | Euroopa kaitsevõime vajab restarti (2)

Roland Tõnisson, teoloog, rahvusvaheliste suhete ja Euroopa uuringute magister, Helsinki, 4. mai 2014, 18:05
Foto: Andres Varustin
Viimastel aastakümnetel on üheks kindlaks kaardiks, millele valimislubadustes panustada, kohustusliku väeteenistuse likvideerimine. Kodanikukohusest saab teenus, mida saab tellida riigilt ning kodanikele luuakse illusioon turvalisusest. 

Üks seltskond mässuliste küüsi langenud Venemaalt põgenenuid kogunes 1920ndate aastate alguses Belgradis emigratsiooni probleeme ning Venemaa olukorda käsitlevale konverentsile. Avakõnes öeldi: „Me peame tõsiselt arutlema kujunenud olukorra teemadel." Selle peale tõusis keegi delegaatidest ning heitis, piltlikult öeldes, kõnelejale kinda: „Oma kasutute arutlustega oleme me kogu Venemaa tuksi keeranud," ja lahkus ust paugutades saalist. Tegelikult kasutas ta palju vägevamaid sõnu, ent säästes lugejaid, jätame need siinkohal välja toomata.

Poliitikute esmaseks hooleks on saada valitud ning mureks number kaks on saada taas valitud. Mis iganes teema tuleb kolmandana, jääb kaugele maha. Seepärast lubavad poliitikud valijaskonnale kõike, millega võiks saada linnukese valimissedelil oma nime taha. Nii koguvadki enim hääli poliitilised jõud, kes lubavad võimalikult head äraolemist ning manavad pildi muretust tulevikust, sest inimesed igatsevad seda kuulda. Poliitikud teevad õigesti, sest inimesed ostavad valimistel eelkõige emotsiooni. Soomeski räägivad erakonnad riigist enamasti kui kõikvõimalike teenuste osutajast, mille ülim eesmärk on tagada kodanikele mõnus äraolemine.

Sõda näinud vaid kinolinal

Viimastel aastakümnetel on üheks kindlaks kaardiks, millele valimislubadustes panustada, kohustusliku väeteenistuse likvideerimine. Kodanikukohusest saab teenus, mida saab tellida riigilt ning kodanikele luuakse illusioon turvalisusest. Neil ei ole vaja end enam vaevata ning meelsasti antakse oma hääled poliitilisele jõule, mis garanteerib sellise mõnusa äraolemise. Baltikumis ja Rootsis toimuv on näide sellest, kuidas valitsev mentaliteet lammutab ühiskonda. Euroopat valitsevad põlvkonnad on kokku puutunud militaartemaatikaga enamasti vaid Hollywoodi vahendusel. On mitmeski mõttes hea, et Euroopa on saanud nautida suhtelist rahuaega. Teisalt käitub Euroopa nagu sõduriema, kes külastades äsjaloodud Eesti Kaitseväes aega teenivat poega, langes ahastusse ning hakkas kirjutama kaebekirju – nimelt sunnitakse tema last tegema koledasse sovjetiaega kuuluvaid kätekõverdusi.

Nali naljaks, ent sellele mammale sarnanevad „spetsialistid" on Euroopas tõusnud kaitseküsimuste ekspertideks ning tänu neile on sise- ja välisjulgeoleku küsimustest saanud abstraktsed mõisted. Tsiviilkontroll kaitsestruktuuride üle on kindlasti vajalik, ent sellest on saanud absurditeater, mille rambivalguses staaritsevad poliitikud, kes manipuleerivad selliste mõistetega nagu „kaitsesuutlikkuse moderniseerimine" ning „riigikaitse arengukava" jättes mulje, et territooriumi kaitsmine on neile äärmiselt südamelähedane ning nad teavad, kuidas seda parendada.

Leo Kunnas oli delikaatne, kui ta käesoleva aasta alguses kirjutas: „Mitte väga ammu tegi Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson tähelepanuväärse avalduse - pärast kaitsekulutuste drastilist kärpimist ja täiselukutselisele armeemudelile üleminekut suudaksid tema alluvad Rootsi-vastase agressiooni korral vastu panna ühe nädala. Probleemi ei ole võimalik lahendada, kui selle olemasolu ei tunnistata. Rootsil on võimalik oma kunagine kaitsevõime taastada, kuna rootslased möönavad, et on selle alandamisega liiale läinud."

Kas Euroopa suudab end koguda?

Kahtlen Euroopa kaitsevõime taastamises, kuna poliitikud ei arvesta militaarspetsialistide arvamusega. Vastasel korral ei peaks ka Ukraina alarahastatud julgeolekustruktuurid maadlema meile kõigile teadaolevate raskustega ja suutmatusega end kehtestada. Meie oma Reformierakond ei räägi enam arutust palgaarmeest mitte seetõttu, et talle oleks mõistmine selles asjas tagasi tulnud, vaid Venemaa uudse välispoliitika valguses oleks see praegu võrreldav omaenese poomisnööri seebitamisega, naeratus näol.

Rootsi kaitseuuringute keskus FOI peab riigi olukorda äärmiselt tõsiseks ning leiab, et valitsus peab lõpetama kõned Rootsi kaitsejõududest kui kaasaegsetest ja tegutsemisvõimelisest jõust. Puudub umbes pool vajaminevast personalist, et täita riigi poolt antud ülesandeid „uuendatud olukorras," sest sisuliselt vabastatakse vahendeid populaarsemate eluvaldkondade tarvis, mida peetakse poliitilises võimuvõitluses ellujäämiseks vajalikumaks. Rootsist räägitakse päris avalikult kui turvatühikust ning ka Soome president Sauli Niinistö avaldas arvamust, et olukord on murettekitav. Peab olema midagi tõeliselt kõvasti viltu, kui Soome oma läänenaabri kohta sellist retoorikat kasutab.

Ei ole eksitav kõnelda kogu Euroopast kui turvatühikust, sest tegelik olukord ei võimaldagi muud. Vaadates, kuidas Venemaa tegutseb Ukrainas, peab tõdema, et ta on panustanud õigele kaardile. Valitsevad struktuurid on peatud, sest eelnevatel valimistel väljakäidud lubaduste tõttu on hoobade juurde sattunud diletantidest ahnitsejad (ajateenistuse kaotamine Ukrainas) ja riigikukutamise käigus on esile tõusnud kogemusteta, otsusekindlusega mitte just eriti hiilgavad inimesed.

Loomulikult ei ole midagi lihtsamat kui kõrvalseisjana kritiseerida inimesi, kes peavad keerulises olukorras otsuseid vastu võtma, ent iga käesolev päev on eelnevate otsuste tulemus. Kindlasti peab nõustuma Soome kaitseministri Haglundi äsjase tõdemusega - ohvitseride kui elukutseliste kaitsespetsialistide arvamusi ja teadmisi (tänapäevastest) ohtudest tuleb võtta tõsiselt, sest nemad orienteeruvad nendes kõige paremini. Selles valguses on tähelepanuväärne fakt, et Soome ohvitserkonnast on värskete küsitluste andmetel NATOga liitumise poolt 66% ning vaid 10% eelistavad tihedamat koostööd Rootsiga.

„NATO liikmelisus ei toimi siiski sel moel, et jäetakse oma riigikaitse hooletusse ning loodetakse NATO abile," ütleb Haglund. „Seetõttu on esmavajalik teostada valulik, ent vältimatu riigikaitseuuendus, mille järel vaatame, kui palju lisaressursse on lähiaastatel vaja."

Viimane aeg ärgata

Haglund paneb ilmselt praegu oma pead ahju, ent teisiti ei tohikski Euroopa poliitikud praegusel hetkel käituda, sest Läänemere regiooni turvalisust ohustav Putini nutikalt uudne invasioonimetoodika saab olla tegus vaid olukorras, kus naaberriigid lükkavad kaitseküsimused viimase järgu asjaks ning raiskavad oma aja ning ressursid viljatule filosofeerimisele ja labasele üksteisele ärategemisele. Selle tuksi keerati ka Tsaari-Venemaa, mis langes sisemiselt lõhestatuna ja jõuetuna sise- ning välisvaenlaste jõhkra demagoogia ja agressiivse riigikukutamisprojekti ohvriks, ega suutnud võtta kasutusele proportsionaalselt õigeid meetmeid agressorite ohjeldamiseks.

Inimnäoline poliitik ei suiguta kodanikke valedega tagamaks omale sooja tooli, vaid teeb seda, milleks teda on kutsutud – teenib ühiskonda selle tugevdamiseks ja kestmajäämiseks. Vajadusel ohverdades tõe nimel ka oma isiklikku heaolu.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee