3
fotot
Maarja-Liis Ilus ja Rein Rannap superstaarisaate eelvooru žüriis 2009. aastal. (Teet Malsroos)

Helilooja Rein Rannapil on kukil mitmekülgne kohtunikukogemus: neli hooaega lauljate võistlust "Eesti otsib superstaari" ja kaks hooaega interpreetide telekonkurssi "Klassikatähed". Mida põhjapanevat Eesti muusikanooruse kohta on need aastad õpetanud? Kuidas leida kohtunikuna tasakaalu liigse leebuse ja karmuse vahel? Maestro raporteerib.

Rein Rannap: "Nii uskumatu, kui see pole, aga leidub inimesi, kes on osalenud mõlemal võistlusel: Elina ("Klassikatähtede" üks finaliste, sopran Elina Netšajeva – J. M.) jõudis superstaarisaates stuudiovooru.

Soovitasin talle mingil hetkel seal saates kaaluda hoopis klassikalist laulmist. Too nõuanne tuli mulle nüüd meelde ("Klassikatähtede" – J. M.) võitjate kontserdil, kui Elina esines ERSO ees: suur orkester, säravad tuled, kaamerad, maani kleit, hea muusika.

Mõtlesin uhkelt – võib-olla on see kõik tal olemas veidi ka tänu minule! Ehk suunas mu nõuanne teda rohkem vaimselt pingutama – klassikalise muusika kõrgemate ja kaunimate sfääride poole.

Oleks hea mõelda küll, et meie, kohtunike, arvamusest on osalejatel elus ikka kasu; et meie jutt ei ole pelgalt meelelahutus."

Kohtunikuna tasakaalu hoida on raske

Rein Rannap: "Kummalisel kombel oli mul "Klassikatähtede" žüriis raskemgi, sest kui superstaarisaate juures riidlesid kõik põhiliselt ühes suunas – ole kurjem! –, siis nüüd sain ma eri suundadest täiesti vastukäivat tagasisidet.

Staarisaate alguses jooksis meeskond meie juurde õiendama praktiliselt pärast igat eelvooru esinejat. Põhiliselt oli probleemiks, et olen liiga leebe ja järeleandlik.

Kui algasid "Klassikatähed", arvasin end nüüd tundvat nagu kala vees – lõpuks ometi saan olla kohtunik aines, mida läbi ja lõhki tean: klassikalise muusika interpretatsioonis. Kuid varsti selgus, et õigete sõnade leidmine, pealegi nii kiiresti, pole siingi sugugi lihtne.

Ühelt poolt polnud saate meeskond rahul kohtunike kriitilisusega – mis sest, et nendegi meelest põhjendatuga. Neile tundus, et osalejad on liiga noored ja nõrgukesed, et võtta otse-eetris vastu ootamatut arvustamist.

Kuid teisalt sain hoopis etteheiteid, et mu jutt on roosamanna, liiga kiitev; et peaksin olema palju nõudlikum.

Laveerisin siis kahe arvamuse vahel, püüdes oma märkusi ja nõuandeid ümbritseda kiitusega.

Teravalt öelda mulle ei meeldi. Nii on juhtunud vahel vaid siis, kui olen tõesti viidud meeleheitele kellegi ebamusikaalsuse ja publiku soosingu pikaajalisest karjuvast vastuolust.

Popmuusikas otsustavad mõned alles eelmisel õhtul: ah, mis seal ikka, lähen ja proovin homme, äkki ma oskangi laulda! Klassikalise muusika maailmas on teisiti: pilli õpitakse juba maast madalast alates ja kõigil on käepärast erialaõpetajad, kellelt nõu küsida."

Miks mitte heliloojate tuleproov?

Rein Rannap: "Tegelikult on suurepärane, et "Klassikatähtede"- laadne saade on teoks saanud. Iseenesest pole idees midagi erilist, ime ja saavutus on hoopis see, et ta õnnestus ellu viia. Ma tean ju omast käest, kui raske on ETVs klassikalise muusikaga toimetada, tegin aastail 1997-1998 saatesarja "Muusika väikese

m-iga". Nii et au ja kiitus juhtkonnale, et lubati midagi sellist proovida!

"Klassikatähed" täidab hästi mitut eesmärki: peale selle, et tutvustab klassikalist muusikat laiemale vaatajaskonnale, annab saade noortele interpreetidele harukordse võimaluse end proovile panna ja publikule näidata.

Samuti tekib võimalus televaatajaid veenda, et klassikaline muusika pole midagi keerulist ega kurja, ning et selle tegijad on tavalised, moodsad ja mitmekülgsed noored, mitte kapseldunud fanaatikud.

Olen žüriides istudes juba ammu mõelnud, et mingi televõistluse võiks välja mõelda ka heliloojaile – näeksime heliloojat komponeerimas uut teost, siis selle ettekannet, võistlust teistega! Muidugi ei tea kunagi, kuidas vaatajad selle vastu võtaksid."

Rein Rannap: "Kahtlemata on see märk väga suurest edust, et saate formaati on juba edasi müüdud (esialgu küll vaid Lätti – J. M.)! Palju õnne autoreile! ("Klassikatähtede" teleformaadi mõtlesid välja Timo Steiner ja Helen Valkna – J. M.) Kuigi olen neile rääkinud, et ülesehituse kallal annaks veel nokitseda. Eeskätt võiks kuidagi proovida paika seada ja kontrollida klassikalise ja popmuusika vahekorda.

Näiteks Katariina ("Klassikatähed 2014" võitja Katariina Maria Kits – J. M.) finaali kolm lugu olid kõik kergest muusikast, ja ka kõik tantsud: Argentina tango, Mehhiko rahvaviis ja mustlaste Cz?rd?s. Sellist muusikat lai publik ostaks!

Olgu, korrektsem oleks neid muidugi nimetada cross-over`iks (üleminekuala mitme erineva stiili vahel – J. M.).

Palun ärge saage minust valesti aru: see žanrite vaheline üleminekuala on ka minu enda lemmikvaldkond, kuid kohtunikel on väga raske esinejaid omavahel võrrelda ja hinnata, kui ühes ja samas voorus mängitakse Bachi ja polkat – nagu üks võitleks nuia, teine hõbekahvliga. Olgu, nüüd tõin küll veidi liialdatud näite!

Loomulikult meeldib publikule cross-over rohkem kui puhas tõsine muusika. Ja ongi okei, kui enamik saate repertuaari sealt pärineb, kuid mitte kõik!

Reeglid ei tohiks lubada tantsukeste kasutamist voorudes, kus teistel on puhas klassika. Muidu pole õiglane!

Repertuaari valik on muidugi mõlemas televõistluses väga oluline, kuulajale meeldib rohkem see, mis kõlab talle veidigi tuttavalt. Selge on seegi, et televiisori vahendusel on kergem jälgida tantse ja laule kui keerukamaid teoseid."

Finaali vaheajal peldikusse peitu?

Rein Rannap: "Lõppkontserdi ajal olin Elina esinemise ajal ikka ärevuses küll. Ta oli valinud oma esimeseks ülesastumiseks koos orkestriga pikad ja küllaltki keerukad teosed, mida ta pidi loomulikult peast esitama.

Muretsesin, et äkki jääb ta seisma – nooditekst läheb meelest ja ei oska enam jätkata, nii et tekib piinlik vaikus – või ei kosta ta hääl üle orkestri.

Kartsin juba, et kui midagi hullu juhtub, pean end vaheajaks peldikusse peitma – tundsin end juba peaaegu ainuvastutavana Elina finaali pääsemise eest, sest juba eelvoorus arvas saatemeeskond, et ega ta vea professionaalses mõttes välja. Kuid Elina sai ka lõppkontserdil kenasti hakkama!

Pikkade saatesarjade puhul tekib võistlejatega lõpuks tugev psühholoogiline side, umbes nagu oleks nendega koos käidud pikal reisil. Ilmselt seob inimesi see otse-eetrist tekkiv pingeline situatsioon.

Saate lõppedes on küll alati olnud nagu ühe suure perekonna tunne! Superstaarisaate paljud finalistid on nagu vanad head tuttavad."

Kuhu kadus Arno? Ehk: vajame saadet "Eesti otsib muusikamänedžere!"

"Veel rohkem kui muusikute võistlusi oleks meil vaja saadet "Eesti otsib muusikamänedžere!". Esimestel aastatel oli näha, kuidas superstaarisaate finalistid ei oska üksi jäädes enesega midagi pihta hakata ja kaovad orbiidilt. Sellest on nii kahju!" kurdab Rein Rannap.

"Oti ("Eesti otsib superstaari" kolmanda hooaja võitja Ott Leplandi – J. M.) puhul oli muidugi teisiti, sest üks kogenud mänedžer võttis ta otse saatest üles. Kes on aga kuulnud näiteks põnevast muusikust Arnost (Arno Suislep – J. M.), kes seisis finaalis praktiliselt võrdsena Jana Kase kõrval? Mis on saanud Arnost – ei tea, ei tea…" kurvastab Rannap.

""Klassikatähtede" võitjad on seni kenasti nähtaval ja aasta jooksul palju esinenud, eks aitab siin kaasa ka Eesti Kontsert," lahkab Rannab eelmise aasta "Klassikatähtede" finalistide käekäiku. "Popmuusikas pole aga välja kujunenud sellist suurt süsteemi, mis esinemisi korraldaks, ning seda polegi otseselt vajagi. Kuid elu näitab, et noortel on sageli raske alustada, või täpsemalt öeldes – jätkata, hoida alles oma telesaatest saadud tuntust. Iga-aastased kaks või kolm parimat siiski vääriks ju lavale jäämist!

Mänedžere peaks koolitama, ja mu pooleldi naljatoonis nimetatud võistlus – kui see tõesti teoks saaks – tõmbaks sellele ametile rohkem tähelepanu.

Võistelda võiksid omavahel kõige erinevamate muusikažanrite noored mänedžerid. Leiutajad, modellid, kokad, ärimehed ja kes kõik veel on ju juba teles võistelnud. Ilmselt jaguks vaatajaid mänedžeridelegi!"

Jaga artiklit

9 kommentaari

M
Matti  /   10:13, 3. mai 2014
Head inimesed!
Vaadake videot, kus majandusteadlane ja kõrgkooli õppejõud Paul Tammert räägib sellest, kuidas praegused riigijuhid Riigikogu heakskiidul müüsid meid sisuliselt orjusse. Kas usaldame valimistele veel neid reetureid?
http://rahvuslane.blogspot.com/2014/05/ekre-kandidaat-euroopa-parlamendi.html
R
Radist  /   20:42, 2. mai 2014
Rein Rannapi hea kinderstube tõttu jookseb ta jutt ladusalt küll teles ja lehes, hea! Aga
- ei mängi ta enam klaverit
- ajab ainult mula žüriides
- ei tulnud Ruja juubelile

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis