(TEET MALSROOS)

Me kõik tahame elada oma elu täisväärtuslikult ja võimalikult hästi, tunda elust rõõmu, arendada oma oskusi, teha tööd, mis meid inspireerib ja leiva lauale toob. Eestis on aga suur hulk inimesi, kelle võimalused on seni olnud takistatud. Mitu aastat oleme koos sotsiaalpartneritega ette valmistanud töövõimereformi, mille eesmärk on aidata ka vähenenud töövõimega inimestel olla ühiskonna aktiivne liige.

Paratamatult kujundavad meie elu teatud hoiakud ja normid, mis väljenduvad ka selles, kuidas me ühest või teisest asjast räägime. Seni oleme rääkinud töövõimetusest andes mõista, et sellise sildiga inimene justkui polegi suuteline midagi tegema ja talle pole kohta tööturul. Töövõimereformiga astume esmalt just selle suhtumise vastu. Meie ühiskond võiks olla palju rikkam (ja mitte ainult rahaliselt), kui ka vähenenud töövõimega inimesed saaksid anda oma panuse Eesti elu edendamisse.

NLs polnud puudega inimesi

Tuleme ühiskonnast, kus puudega inimesi käsitleti invaliidina, mitteväärtuslikena. Kõige parem oli hoida neid kodudesse või institutsioonidesse suletuna ning ignoreerida nende olemasolu. Tuletame meelde, et 1980. aastal Moskva olümpiamängudele ei järgnenud paraolümpiat, sest Nõukogude Liidus polnud ametlikult ühtegi puudega inimest. See aeg on jäänud jäädavalt seljataha, erivajadustega inimesed on ühiskonnas palju enam aktsepteeritud. Kahjuks aga mitte piisavalt.

Töövõimereform ongi kui järgmine etapp, mis kinnitab, et ka vähenenud töövõimega inimene on oodatud tööturule, muidugi just tema soovidele ja võimalustele vastavalt. Ka 5% panust on ühiskonna jaoks oluline, kui inimene seda tahab ja suudab anda.

Siit jõuamegi järgmise olulise teema juurde – töövõimereform on oluline kogu ühiskonna jaoks. See pole vaid ühe ministeeriumi ja ametiasutuste soov vähenenud töövõimega inimesed tööle saata. Töövõimereformi on ette valmistatud väga pikalt ning üks põhjus ongi olnud see, et sotsiaalpartnerid oleksid kaasatud ja annaksid oma panuse reformi väljatöötamisesse. Meiega on koos töötanud nii puuetega inimeste, perearstide, töötervishoiuarstide kui ka ametiühingute ja tööandjate esindajad. Ilma nende panuseta poleks reformi saanudki ette võtta. Meie ühine arvamus on olnud, et vanamoodi enam edasi minna ei saa, sellest poleks kasu kellelegi. Vähenenud töövõimega inimesed vajavad senisest selgemat ja tunnustatumat kohta ka tööturul; tööandjad on silmitsi töötajate vähesusega.

Tööandja käes on reformi võti

Me peame seadma esikohale inimese vajadused, tema soovid, võimalused, tahte ja suutlikkuse. Vaid individuaalne lähenemine, inimese personaalne nõustamine ja just talle vajalike teenuste ja toetuste pakkumine saab tuua head tulemust. Täna on Eestis palju inimesi, kes oma tervise tõttu tööd ei leia või ei julge tööotsingutele minna. Uuringud näitavad, et 63% tänastest mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest tahab tööle minna. Seda soovi töövõime reform toetabki. Inimesele pakutakse just talle vajalikke teenuseid (sh rehabilitatsioon) ning aidatakse abivahendiga, ligipääsuga töökohale jmt.

Töösuhe on kahe poole, tööandja ja töötaja suhe. Tööandjate tahe ja valmisolek võtta tööle vähenenud töövõimega inimesi on reformi õnnestumise teine alustala. Kui meil pole töökohti, siis tegelikku eesmärki reform täita ikka ei suuda. 2/3 tööandjatest tahab reformiga kaasa tulla. Ka tööandjate keskliit on selgelt väljendanud oma toetust reformi põhimõtetele ja kinnitanud selle vajalikkust. Olen kohtunud mitme tööandjaga, kelle ettevõttes töötavad ka erivajadustega inimesed. Kõik on kui ühest suust kinnitanud, et tegemist on pühendunud ja oma tööst hoolivaid inimestega. Ja nende töökohtade seas on palju nn 'valgekraede' ameteid. Tööandja jaoks tahame reformiga luua keskkonna, kus ta saab töötajat värvates otsustada just inimese omaduste, oskuste ja teadmiste põhjal. Kõik lisavajadused nagu töökoha kohandamine katab juba töötukassa.

Toetusega tööle

Arutelu detailides on täiesti loomulik osa. Võtame näiteks toetuste suuruse küsimuse. Hindamise tulemusel selgub, kas inimene on töövõimeline, osalise töövõimega või töövõime puudub. Sellest sõltub ka töövõimetuse suurus. Kui töövõime puudub, on toetus 320 eurot (see on suurem, kui praegu keskmine töövõimetustoetus). Osalise töövõime puhul on toetus 180 eurot. Toetuse suurus sõltub palgast, mida inimene tööle saades teenima hakkab. Kui palk on kuni 640 eurot, saab ta toetust täiel määral. Kui aga palk on kõrgem, hakkab toetus tasapisi vähenema, ühe euro haaval. Kui palk on juba 1005 eurot, siis toetust enam ei maksta. Eesti keskmine brutopalk oli möödunud aasta IV kvartalis 986 eurot.

Toetuste suuruste arvestamisel vaatasime ka tänaseid numbreid. Valdav enamus töötavatest töövõimetushüvitise saajatest ehk 95% teenib alla 1000 euro kuus. Kuni 556 eurot kuus teenijaid on 77%. Päris reformi ettevalmistuse alguses oli juttu alampalgast, et sealt alates hakkaks toetus vähenema. Otsustasime koos sotsiaalpartneritega, et see oleks vastuvõetamatu. Kuskile tuleb aga piir tõmmata. 640 eurot on umbes Eesti mediaanpalk (ehk palganumber, millest suurema ja väiksema palga saajaid on võrdselt).
Toetuse vähendamisel pole tegemist karistamisega. On arusaadav, et liikumispuudega inimesed vajavad eritransporti, aga see on teema, mis vajab arutamist kohalike omavalitsustega, kelle ülesanne esmalt on oma inimeste eest hoolitseda. Konkreetsed lahendused võivad olla väga erinevad, lähtuvalt inimese vajadusest.

Jätkusuutlik reform

Veel rahast. Töövõimereform on algusest peale kavandatud jätkusuutlikuna. Reformi käivitamisel on meil toeks Euroopa Liidu vahendid. Uuest eelarveperioodist oleme selleks ette näinud 180 miljonit eurot. Uue süsteemi juurutamisel on väljatöötamiskulud paratamatud, aga iga inimese väärtustamisel ja tema võimekuse toetamisel pole alternatiive. Oleme arvestanud, et EL rahastamisperioodi järel saaksid vähenenud töövõimega inimesed samal tasemel abi. Aastaks 2020 on töötukassal välja arendatud toimivad ja sobivad meetmed tervisekahjustusega inimeste tööleaitamiseks, katsetatud metoodika, koostöövõrgustik tööandjatega, seega ei ole kulutused enam võrreldavad kulutustega reformi käivitamise ajal.

Reformi käivitumine 1. juulil 2015 tuleb iga päevaga üha lähemale. Oleme uue töövõimesüsteemi rakendamise plaaninud etapiviisiliselt. Juulist 2015 hakatakse töövõimet hindama uutel vähenenud töövõimega inimestel. Jaanuarist 2016 hakkab töötukassa hindama ka praeguseid töövõimetuspensionäre, kellel lõpeb senine püsiva töövõimetuse tähtaeg.

Töövõimereform puudutab kogu ühiskonda ja saab õnnestuda siis, kui muutub see, kuidas me suhtume vähenenud töövõimega inimestesse – kas oskame hinnata ja innustada igaühe panust meie ühisesse ellu. Ma usun, et Eesti on selleks muutuseks valmis.

Jaga artiklit

3 kommentaari

V
Vaatavaid  /   20:03, 2. mai 2014
Ka mulle on määratud 70% töövõimetust-Ometi olen üks neid õnnelikke kes on leidnud väikese tööotsa mis on mu võimetele sobiv. Olgugi et see ei ole mu unistuste töö aga mis sellest-väike pensionilisa ikkagi Murelikuks teeb aga hoopis see et puudega inimesi ei taheta ju ametlikult tööle võtta ja kui võetaksegi siis mitte töölepinguga vaid nn käsunduslepinguga. Ja siit algavadki kohe probleemid. Nimelt ei anna käsundusleping õigust haiguslehele ja haigushüvitisele. Paraku on aga puudega inimesel kindlasti hoopis rohkem ohtu teatud hetkel haigestuda. Kui aga haigushüvitist pole ette nähtudki siis olen üsna kindel et seesama puudega inimene pigistab hambad risti ja käib tööl edasi. Ja seda niikaua kui ükskord tervis päris käest. Kas see aga omakorda jälle ravikuludena riigile väga odavaks kujuneb julgen kahelda.
Sama probleem on puhkusega. Nimelt ei anna käsundusleping õigust puhkusele. Kui ma tööle asusin siis ütles mu ülemus otse-,,Kui tahad puhkust ,siis leiad endale ise asendaja,,. Aga ka puudega inimene väsib ja sageli on just inimese tervise seisukohast vaja et ta saaks puhkust isegi tihedamini kui kord aastas. Kui aga puhkuse ajaks tuleb ise asendaja leida siis julgen arvata et toimub sama mis haigestumise korral-inimene lihtsalt ei võtagi puhkust ja rikub sellega veelgi rohkem oma tervist.
Need on vaid väiksed tähelepanekud mis selle töövõimereformiga seonduvalt mind kui praegust töövõimetut murelikuks teevad. Lahendusi pole neile muredele seni kusagilt leidnud ja arvan et need kes selle reformi kabinetivaikustes kokku on kirjutanud, pole neile isegi mitte mõelnud. Millegipärast on mul tunne et riik võib ju selle reformiga võita maksude näol ja kokkuhoitud pensioni näol. Kaotajaks pooleks jääb aga ikkagi see praegu nn töövõimetu inimene, kelle seljast nüüd siis veel lisaks terviserikkele kooritakse veel üks,,nahk,,.
Lõpuks üks väike meenutus lähiajalukku. Mingil ajahetkel hakati NSVL Punaarmeesse võtma ka III grupi invaliide. Mõne aasta pärast lagunes kogu suur ja võimas riik koost laiali. Meil plaanitakse puudega inimesed tööle saata. Ei tea kas peaks hakkama paralleele tõmbama?
M
mõhk  /   08:28, 2. mai 2014
kus kuradi kohast võetakse keskmine palk 980 euro ringis.Pole küll kuulnud ühtegi L-Eesti töötegijast et saaks üle miinimum palga ja siis veel et invaliidid saaks tööle,täielik puuks.

Päevatoimetaja

Juhan Mellik
Telefon 51993733
juhan.mellik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis