Kommentaar

Kommentaar | Vennad Slobodan Putin ja Vladimir Milošević (18)

Hardo Aasmäe, majandusgeograaf, 28. aprill 2014 17:12
Foto: ARNO SAAR
Slobodan Milošević alustas oma kurikuulsat poliitilist karjääri miitingul välja hõigatud sõjahüüuga: „Kes julgeb serblast lüüa?" Ühe lausega oli Jugoslaavia internatsionalism asendunud Suur-Serbia šovinismiga.

Slobodan Milošević on justkui Vladimir Putini noorem poliitiline vend. Milošević unistas kõigi õigeusklike serblaste kogumist ühe Suur-Serbia katuse alla, koos maadega, kus nad elasid. Mingil viisil võisid tema innustajaks omakorda olla nii Benito Mussolini kui ka Adolf Hitler. Igal juhul oli Miloševići poliitiline käekiri viimastega üsnagi sarnane.

Erinev arusaam vähemustest

Putini-Venemaa on samuti järjekindlalt ajanud naabritega tülinorimise poliitikat. Ajendiks on venekeelsed elanikud, keda kujutatakse tagakiusatud vähemusena, neid tuleb alati „kaitsta" ja võimaluse korral „vabastada". Sellel suurvene šovinismil on pikk ajalugu. Juba Vene-Türgi sõdades 1877–78 käis panslavistlik Vene impeerium õigeusklikke bulgaarlasi Türgi ikke alt vabastamas. Seda vaatamata tõsiasjale, et Osmanite Türgit peeti paarsada aastat Euroopa kõige ususallivamaks riigiks.

Venemaa arvates tuleb vene vähemusi kaitsta, sest neid olevat palju. Euroopa arusaam on vastupidine. Kaitsta tuleb hoopis neid, keda on vähe ja kes seepärast on ohus. Venelased, nende keel ja kultuur pole ohus ei Tallinnas ega Berliinis. Mõlemas linnas on neid enam-vähem sama palju.

Putini-Venemaa teiseks trummipõrinaks on võit II maailmasõjas. Paraku pole selle ülistamisega Euroopas samuti suurt midagi peale hakata. Euroopas on võitjad ja võidetud ühes mestis. Ei ülistata võtu, vaid mälestatakse hukkunuid. Õigupoolest on võitjad ja kaotajad ka Euroopa Liidus üsna tinglik jaotus. Vormiliselt on võitjad kõik, kes olid Natsi-Saksamaa vastu ja kaotajad need, kes sõdisid koos Natsi-Saksamaaga. Paraku on olukord keerulisem. Osa riike vahetas sõjas poolt (Itaalia, Rumeenia). Vaid kaks riiki pääsesid sõja käigus okupeerimisest: Suurbritannia ja Soome. Muide, Soome oli ainuke koos Saksamaaga sõdinud demokraatlik riik, mis ka lõpuks poolt vahetas.

Euroopa mälestab langenuid ega ülista võitu

Euroopa oli sõja tallermaa ja riigid sõjast räsitud. Seepärast mälestab Euroopa sõjas langenuid ning ei rõhuta võitjaid ja kaotajaid. Nii on Putini-Venemaa arusaamad Euroopas justkui vaimne võõrkeha. Ka meie pronkssõdurile 9. mail toodud lilled, mis on mõeldud võidu tähistamiseks, on mitte-euroopalik hääl üleeilsest päevast. Euroopa nüüdisaegsest mõttest kantud on lilled, mis mälestavad langenuid ja sõja ohvreid. See veelahe on sedavõrd tugev, et isegi lilli viiakse erinevatel päevadel: Euroopa viib 8. mail, „võitjad" 9. mail.

Võitjariikidest on senini olemas USA. N. Liitu ei ole enam. Venemaa tahaks kogu N. Liidu võiduau enesele saada, kuid Ukraina on põiki jalus ees. 37% Nõukogude armee ohvitserkonnast II maailmasõjas olid ukrainlased. Paljuski tuli võit ukrainlaste ja valgevenelaste abil. Ukraina ei taha II maailmasõja võitu nii üheselt võtta, kui seda teeb Putini-Venemaa. Seetõttu on nende vastuolud Putini-Venemaaga mõnevõrra keerulisema vaimse taustaga, kui meile siia sageli paistab.

praeguseks on tüli üles võetud Ukrainaga, venekeelsete ja võidu pärast. Venekeelseid tuleb loomulikult „kaitsta". „Mittevõidu Ukrainaga" ehk rahvuslaste ja „fašistlike bandeeralastega" tuleb halastamatult võidelda. Kõike seda ei takista tõsiasi, et Stepan Bandera oli aastatel 1941–1944 Mauthauseni koonduslaagris natside käes vangis kui Ukraina rahvuslane. Ukraina lähenemine Euroopale viib jäädavalt ära osa „suurest võidust". Jäädavalt kaoks unistus impeeriumist. Seda pole võimalik teostada ilma Ukraina (sõja)tööstuseta. Ilma mustmulla-põllumajanduseta. Seepärast püütakse Ukraina alistada iga hinna eest.

Paraku on Euroopa jalus ja USA tugevaks taustajõuks. Tegelikult ihaleb Putini-Venemaa Euroopat ja Ameerikat, sissesõidukeeld neisse riikidesse on suurem karistus, kui me arvame. Raha, kinnisvara, perekonnad – kõike hoitakse võimalusel eemal Venemaast. Praeguseks on Putini-Venemaa peitunud punkrisse. Obama ja Kerry telefonikõnesid vastu ei võeta. Avalikult enese saadetud diversante Ida-Ukrainas toetada ei juleta. Lihtsameelsed kohalikud kaasajooksikud hüljatakse, nagu tegi seda ka Milošević. Poliitikas kuulatakse ainiti iseenese häält, mis on mõeldud riigi sisetarbeks. Rahvusvaheliselt muutub see üha naeruväärsemaks. Naeruväärsus on iga poliitiku hukk.

Lahendus on Katari gaas

Kui Miloševići-Serbia lämbus naftapuudusesse, siis Putini-Venemaa kardab lämbuda nafta ja gaasi müügivõimaluse puudumisse. Gazpromi ja Rosnefti arvete arestimine ja müügi vähenemine viib Venemaa riigieelarve varingule. See on Kremli hirm.

Seitsme mäe ja mere taga varitseb veel üks koletis – väike Katari emiraat. Poole Eesti suurusele alale on „Allah maailma loomisel" ära mahutanud suuruselt kolmandad gaasivarud maailmas. Ülisoodne geoloogiline lasumus võimaldab Kataris gaasi toota üliodavalt. Selle pääs Euroopasse torujuhtmete kaudu sunniks Gazpromi muutma end muuseumiks. Venemaal on küll gaasi palju, kuid üle riigi laiali ja kuluka kättesaadavusega. Praegu tõkestab odavat Katari gaasi tulekut Süüria, mis peab sisuliselt „Gazpromi sõda". Kuni kestab sõda Süürias, seni saab Gazprom veel Euroopas hinda ülal hoida. Ülihaavatava Venemaa püsimajäämise suurvõitluse taustal on praegune tüli Ukrainaga vaid üks ajalooline episood.

Samal teemal

29.04.2014
Fotograaf Platon: Putini silmad sisendavad hirmu