Veel möödunud sajandil pidi iga ontlik Indoneesia neiu, kes tahtis mehele saada, olema väga hea köögis, hoidma majapidamist korras, kasvatama lapsi ning mis eriti oluline - oskama vahamustreid joonistada!

Sõna batik on tuletatud sõnast "ambatik" mis tähendab "täpikestega riided". Kuuma vahaga joonistatakse/tilgutatakse siidile või puuvillasele kangale muster, seejärel toonitakse kangas värvidega. Viimane etapp on vaha või parafini väljakeetmine.

Neid etappe korratakse nii mitu korda kui mitut värvi lõpptulemuseks soovitakse. Kanga hind kujuneb mustri või pildi keerukusest ning värvitoonide arvust.

Tembi külakeses, kus ma hetkel elan, toimetab üks vahva hambutu vanapapi – Mister Papapk. Koos oma poegadega peab ta Batik galeriid nimega Ganesha. Ta kutsus mind ning mu majakaaslasel Janyt õpituppa. Täiesti priilt on meil lubatud kasutada kõiki töövahendeid: pintsleid, vaha, parafiini, petrooleumi, cantikuid, ning kangavärve. Ainus, mille eest me ise muretsema peame on kangas ning loomingulisus.

Esimene katse midagi vahaga joonistada kujunes armetuks plätserduseks. Kuum vahajuga voolas valgel kangal kõige rohkem just sinna, kuhu ma seda üldse ei planeerinud – ka näiteks varvastele! Kuum vaha põletus on võrreldav tulikuumalt pannilt pritsiva õliga.

Cantik, mida joonistamiseks kasutatakse, on spetsiaalne bambusest hoidikuga ning metallist lehtrikesega "vahapliiats". Kuum vaha kogutakse minikonteinerisse ning 1-2 mm avast niristatakse see kanvasele.

Kõlab lihtsalt, kuid tegelikkuses voolab vaha peale selleks ette nähtud avause ka igalt poolt mujalt ning loomulikult mitte kunagi nii peenelt või paksult kui vaja.

Senini pole päris täpselt teada, millises maailmapaigas batik tehnika esmakordselt kasutusele võeti.

Juba sajandeid on vahaga joonistamist praktiseeritud Egiptuses, Türgis, Indias, Hiinas ja Jaapanis. Leidub veendunud uurijaid, kes väidavad, et batiku sünnipaigaks oli Indoneesias asuv Jaava saar.

Indoneesias on batik kõikjal - tänavamoes, koolis, kontoris, pulmades, matustel, sünnihetkedel jne. Iga indoneesialase garderoobist leiab batikut. Vastavalt rituaalile või tseremooniale valitakse spetsiaalsed õnne ja edu toova mustriga rõivaesemed.

Hindu ning jaava kultuurimõjutustega meeste rõivamoodi kuulub sarong – umbes 1x2 meetrit kangast, mis tõmmatakse ümber puusade ning kinnitatakse erilise vööga. Üldjuhul kaunistab sedagi batik.

Indoneesialastel on batiku jaoks isegi spetsiaalne kalendripäev, mil kõik peavad batikut kandma. 2009 aasta oktoobris lisas UNESCO Indoneesia batiku "Intangible Cultural Heritage of Humanity" listi.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis