2
fotot
TUDENGIKAART: See kaart tõendab kuulumist Utrechti Ülikooli tudengiperre. Üliõpilaskaarti tuleb vajadusel näidata raamatukogus ja eksamile minnes. (Kais Allkivi)

Isegi lõputööde kaitsmisel ei ole ma näinud, et tudengid nii suure õhinaga oma uurimistulemusi esitleks, ja veelgi enam, nii suure tähelepanu ja huviga üksteise ettekandeid kuulaks. Kirg nende pilgus reedab, et nad ei seisa teiste ees pelgalt selleks, et hinnet - või pikemas perspektiivis paberit - kätte saada. Kokku on tulnud inimesed, kes tahavad õppida ja areneda, esitavad ohtralt küsimusi, avaldavad julgelt arvamust. Kõlab innustavalt?

Väiksel Hollandil on erinevate ülikooliedetabelite alusel kolm-kuus kõrgharidusasutust, mis mahuvad maailma esisajasse. Nende seas Utrechti Ülikool, kus olen kaks ja pool kuud vahetusüliõpilasena õppinud.  Milles see kõrge tase avaldub?

1) Esimene tegur on innustav õpikeskkond, mida juba mainisin. Ma ei ole enda meelest kuigi esiletükkiv inimene, kuid Eestis olen ma sageli olnud ainus või üks väheseid, kes õppejõu küsimustele vastab. Vahel oodates, et keegi teine ka ometi midagi ütleks, ent taibates siis, et piinlik vaikus tuleb ikka ise katkestada. Lootsingi, et siin on sõnasaamiseks suurem konkurents - et kursusekaaslased teevad õppejõu jutu vahele märkusi, küsivad, laskuvad elavasse arutelusse.

Et mitte asja ilustada: loomulikult olen minagi olnud loengus hajevil ja mõelnud hoopis töömõtteid või jätnud ajanappuse tõttu mõneks loenguks valmistumata. Siin, iseäranis väikese rühmaga magistritaseme ainetes, ei tule see aga eriti kõne alla. Üldine õhkkond soodustab seda, et piinlik oleks minna loengusse nii, et pole tekste läbi töötanud ega saa kaasa rääkida.

Suur osa tudengeid ei võtagi loengutesse sülearvutit, kuid need, kes võtavad, kasutavad seda tõepoolest konspekteerimiseks, mitte niisama uudistesaitidel kolamiseks, sõpradega lobisemiseks ja arvutimängude mängimiseks, mis on Eestis paraku harilik pilt.

Pidev õpitamp ja sagedased ettekanded - miks see hea on?

2) Õpe ise on pigem seminari- kui loenguvormis. Oluline on see, et üliõpilane aktiivselt kaasa mõtleks, kujundaks oma arvamuse ja julgeks seda ka välja öelda. Samuti õhutavad õppejõud muudkui küsimusi esitama - mõnes aines on lausa koduülesandeks loetud teksti põhjal mõni küsimus esitada. Agar osalemine moodustab ka osa lõpuhindest.  

See, et igaks korraks on vaja tunniteemal mõni tekst läbi lugeda, mida siis koha peal koos õppejõuga läbi arutatakse, on minu silmis efektiivsem kui vastupidine mall: esmalt loeng ja siis heal juhul lisalugemine (mis tundub sageli pigem moe pärast aineprogrammides seisvat). Pidev kodulugemine ja koduülesanded, mis võimaldavad teooriat praktikas järele proovida, hoiavad distsipliini ja aitavad vältida eksamieelset paanikat. Teadagi kipub mõne päevaga kiirelt pähe tambitu ka kärmelt ununema.

Ehkki kõik teavad, et erialase kirjanduse lugemine on kasulik, maadleb enamik inimesi enesesunniprobleemiga. Loeks ju küll seda, teist ja kolmandat ning neljas artikkel tundub ka väga huvitav, kuid... Seetõttu on vaja välist stiimulit - midagi mis tagant piitsutaks ja lugemisharjumuse tekitaks. Ka Eestis olen nendes vähestes ainetes, mis on olnud niiviisi üles ehitatud, kõige rohkem õppinud.

3) Jooksvalt koduülesannete lahendamise ja kirjaliku eksamiga paljudes ainetes ei pääse. Tarvis on teha ettekandeid. Kas siis tutvustada mõnda allikat, mida terve rühm ei loe, või kanda ette rühmatöö tulemusi või anda ülevaade individuaalsest kursusetööst. On rühma- ja sooloettekandeid. On aineid, kus ettekanded on lausa iganädalased.

Eriti just tagasihoidlikumatele on sagedased auditooriumi ees esinemised heaks kooliks. Mis tahes alal silma paistmiseks kulub avaliku esinemise oskus marjaks ära. Vajalik on oskus rääkida köitvalt oma tegevusalast ja selle spetsiifikast, oskus selgitada ja põhjendada. Kui ka esitleda kellegi teise teadustööd, tuleb lisada oma näiteid ja suhtuda tekstisse kriitiliselt, selmet seda lihtsalt kiretult vahendada. Monotoonset ja mahalugevat ettekanne kõrgelt ei hinnata. Ja kui teised särasilmselt ning elavalt räägivad, ei tahakski neile mingi hinna eest alla jääda.

Eriline on see, et igavlevate ja ükskõiksete nägude asemel (õppejõududele ei saa seda küll vist enamasti ette heita) vaatavad vastu enamjaolt tähelepanelikud näod. Kaastudengitel on huvi selle vastu, mida teised on teinud. Ühes aines, kus kõik pidid uurimuse läbi viima ja nädal enne töö esitamist  esialgseid tulemusi ette kandma, palusid kõik üksmeelselt, et õppejõud kõigi tööd internetti üles laeksid, et saaks üksteise töödega lähemalt tutvuda.

Objektiivne hindamine ja põhjalik tagasiside

4) Hindamisel võetakse enamasti arvesse rohkemat kui ühe eksami tulemust. Koondhinde kujudavad lisaks teooriaeksamile ja/või esseele ka koduülesanded, ettekanded ja üldine aktiivsus tunnis - see võimaldab üliõpilasel end mitmest küljest näidata. Keegi, kes on ettekandeid tehes ebakindel, võib suuta kirjalikus vormis väga osavalt arutleda. Keegi, kes põeb eksamipalavikku, on kindlasti tänulik, et ka jooksvalt esitatud kodutööd ja loengutes üles näidatud aktiivsus arvesse lähevad. Kui ainsaks hindamisaluseks ongi kirjalik eksam, (bakalaureusetasemel on rühmad sageli liiga suured, et igaüks jõuaks ettekandeid teha), on see eksam jagatud mitmeks osaks, nii et kui üks pool oodatult ei lähe, võib kokkuvõttes siiski üsna rahuldava hinde saada.

Siinse kümnepallisüsteemi järgi jääb positiivne hinne vahemikku 5,5-10. See, et kasutatakse komakohti (6,7 või 7,1 või 8,6 on täiesti harilikud hinded), annab tudengile tema võimetest ja tööpanusest täpsema pildi (mõni ülikool küll ümardab lõpuhindeid). ABC-süsteem on palju hägusem, sest hinde „A“, „B“ või „C“ pälvinud sooritused võivad tasemelt siiski üsna palju erineda. Mõnele võib küll valmistada tuska, et hindeid „9“ ja „10“ jagavad õppejõud siin suhteliselt harva, kuid minu silmis on see mingis mõttes õige, et lihtsalt tublisti tehtud töö pälvib „8“ (seda peetakse siin väga heaks hindeks) ning sealt kõrgemale küünib see, kes õppejõudu millegagi positiivselt üllatas. See, kes tegi rohkemgi, kui palutud. Eestis oleks tulemus mõlemal juhul „A“.

Samas valitseb siin selles mõttes eluterve suhtumine, et õppimise eesmärk ei olegi saada maksimumhinnet. Tähtis on õppimise protsess ise - et oleks huvitav ja arendav. Head hinnet muidugi loodetakse, kuid „hea hinde“ mõiste on lihtsalt palju laiem.

5) See, kui põhjalik on tagasiside, sõltub ilmselt õppejõust, kuid mul on nendega seni väga vedanud. Hindelistel kodutöödel on pikad kommentaarid - selgitused, soovitused edasiseks, näited, kuidas saaks mõnda ülesannet alternatiivselt lahendada jms. See, kust ja kui palju (murdosa)punkte maha läks, on täpselt ära põhjendatud. Sama õppejõud andis ka ettekandele meilitsi isiklikku tagasisidet, selgitades täpselt, mis kriteeriume ta hindamisel arvesse võttis ning mis oli hea ja mis võinuks veel parem olla. Tunduvalt parem kui näha paberil või hinnetelehel ilma ühegi selgitusega lihtsalt ühte numbrit või tähte.

Teise kursuse õppejõud aga jagasid pärast uurimiskava ja uurimistulemusi kirjeldavaid ettekandeid agaralt nõuandeid - iga tudengi uurimistöö oli neile otsekui südameasi. Lõpuhinnete üle nad alles arutavad, kuid nad on samuti lubanud igaühele üksikasjalikku tagasisidet anda.

Õnneks olen Eestiski kohanud üha rohkem õppejõude, kes lahkesti isiklikku tagasisidet annavad. Teisalt on neid, kes ei tee seda siiski, kui neilt otse küsida.

Lisaks neile põhiargumentidele kõneleb siinsete ülikoolide kasuks kindlasti lai valik ingliskeelseid õppekavasid (magistriõpe on Hollandis üdini ingliskeelne). Ohtrate e-lahendustega harjunud eestlast rõõmustab kindlasti seegi, et õppejõud laevad kursusematerjale ühte ja samasse veebikeskkonda, virtuaalselt näeb ka hindeid ja tunniplaani ning pääseb ligi paljudele raamatukogumaterjalidele. Traadita internet levib kõigis ülikooliga seotud hoonetes.

Mõningate inimeste jaoks on postituse pealkiri ehk eksitav. Holland ei ole hea paik õppimiseks neile, kes soovivad end kõrgkooliõpingutest või välismaal veedetavast semestrist võimalikult lihtsalt läbi vedada. See on aga suurepärane paik neile, kes soovivad õpingutele pühenduda ja endasse käsnana uusi teadmisi imeda.

Suur õpikoormus tähendab muidugi ka seda, et siinmail tudengid päevaõppe kõrvalt täiskohaga ei tööta (optimaalne on päev või kaks nädalas). Sellest, kui suurte väljaminekutega peaks siia õppima tulles arvestama, kirjutan edaspidi.

Jaga artiklit

1 kommentaar

Ü
üliõpilane usas  /   08:25, 28. apr 2014
siin sama värk. pole kokku puutunud eesti kõrgharidussüsteemiga, aga ei kujuta ette küll, et lihtsalt istun loengus ja passin netis... iga minut on tähtis ja lihtsalt jutt on nii huvitav professoritel, et ise tahan kuulata (ja muidugi teised õpilased ka klassis)

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis