Kommentaar

Katrin Pauts | Kes küll kardaks soolist palgalõhet? (8)

Katrin Pauts, ajakirjanik, 25. aprill 2014, 17:06
Foto: Andres Varustin
Ei saa mina tänapäeva feministidest aru.

Kogu mõistlik võrdõiguslikkus on saavutatud ja rohkem pole mulle küll tarvis. Kui mees sünnitama ja kleiti kandma hakkab, kolin kohe mõnele šovinistlikule planeedile. Mulle meeldib tööl käia, õlut juua ja kõik oma elu puudutavad suured otsused enda peaga teha (keegi pole kätt ette pannudki).

Aga samamoodi meeldib, kui mees mul mantli seljast aitab, uksi avab ja minu rasket kohvrit kannab. Mulle ei meeldi, kui mees tujutseb, hüsteeritseb, viriseb ja nutab, hädaldamine ja ülevoolavad emotsioonid olgu naiste privileeg. On palju asju, mis loodus või traditsioonid on ammu paika sättinud ning kus mehe ja naise täielik võrdsus oleks heidutav.

Meil alles teemana hoogu koguv sooline palgalõhe on läänemaailmas juba ribadeks hekseldatud. Vaieldud on peamiselt selle üle, mida statistilised andmed õigupoolest öelda tahavad. Kas naiste üldine palgatase on madalam, sest ülemused ei hinda naisi nende panuse vääriliselt? Või on see erinevate mõjurite summa?

Kas karjäär ja väikesed lapsed klapivad?

Olen oma kõrvaga pealt kuulnud meesülemuse ohet: "Olgu see viimane kord, kui väikese lapsega naise tööle võtan!" Ma pole nõus, et boss oli julm misogüün. Tegelikult on ta tore mees, kel endalgi lapsed. Oleksin ise samas olukorras öelnud samad sõnad. Nimelt puudus kõnealune naiskolleeg pidevalt olulistelt koosolekutelt või ruttas sealt enne põletavale probleemile lahenduse leidmist lasteaeda. Või oli laps ootamatult haigestunud. Selle taha takerdus kõigi teiste töö.

Kerkib küsimus, mis piirini on kolleegid kohustatud noorele emale järeleandmisi tegema? Eriti siis, kui tegemist on sama palgaastme töötajatega. Ehk peaks ülemus siiski olema õiglane ja tasustama igaüht tema tegeliku panuse järgi? Või soovitama mõnda muud tööd, mis väikese lapse vanema vajadustega paremini klapib?

Harvardi ülikooli professor Claudia Goldin jõudis statistilisi andmeid lahti harutades arusaamani, et naiste hulgas levinud valikud tööturul ehk madalapalgalised "pehmed" valdkonnad ning osaline töökoormus ei ole diskrimineerimise tagajärg. Lihtsalt naised ja mehed teevadki elus erinevaid valikuid. Paljud naised tahavad tööd rügada meestest vähem ja väiksema vastutusekoormaga, seades esikohale pereelu.

Goldin rõhutab, et vahetult pärast ülikooli lõpetamist on meeste ja naiste palgavahe minimaalne. Suurem lõhe sissetulekutes tekib 10–15 aasta jooksul, kui pere loomine toob naiste karjääri loomulikke katkestusi.

Vanemapuhkuse ajal tekib karjääris mitte ainult ajaühikutes mõõdetav paus. Olen meedias silmanud lapsepuhkuselt tulnud naiste pahameelt, et ülemus pole valmis neile vana tööd tagasi andma ning pakub asendusvarianti. Põhjendus: sel ajal, kui noor ema beebit imetas ja mähkmeid vahetas, arenes tema eriala või tööandja võimsate hüpetega.
Goldini sõnul jäävadki naised palgaskaalal meestele alla suuresti seetõttu, et lapsehoolduspuhkuste ajal jäävad neil edutamisvõimalused kasutamata, koolitustel käimata, suhted klientidega katkevad jne. Ka pereelu soosiv paindlik töögraafik tuleb mingite loobumiste arvelt, kõike head korraga nõuda olekski ehk ebaõiglane.

"Sugudevaheline erinevus jääb alatiseks," rõhutab Goldin (kel endal lapsi ei ole ja kes on tunnistanud, et oma karjääri algusaastatel tundis temagi, et mehed sõidavad temast üle – kuid ta möönab, et ju polnud ta lihtsalt nii agressiivselt ambitsioonikas ja konkureeriv kui enamik meeskolleege).

Tagasi Nõukogude lapsepõlve?

Lahenduseks karjäärihimulisele noorele emale võiks olla see, et vanemapuhkusele jääb hoopis isa. Aga milline naine tõstaks karjääri lapsest kõrgemale ning jätaks oma järeltulija esimestel eluaastatel ema lähedusest ilma? Riik peaks looma rohkem lapsesõimi ja lasteaiakohti? Kuid meenutagem hetkeks Nõukogude aega, kus naised olid meestega ühel pulgal absoluutselt kõiges ning pidid juba mõned kuud pärast sünnitust tagasi traktorirooli istuma. Emale anti "dekreetpuhkust" vaid mõned kuud. Kes soovis lapsega terve aasta kodus olla, pidi arvestama, et sel ajal ei näinud ta kopikatki.

Olen ka ise Nõukogude lasteaias kurvalt aknal istudes ema oodanud – mäletatavasti võis siis lapse terveks töönädalaks ööpäevaringsesse hoidu viia. Emal töörõõme kui palju, aga kas keegi ka lapse hingeelu peale mõtleb? Pigem teenigu ema vähem, aga olgu lapse jaoks täiskohaga olemas, kuni too tema lähedust hädasti vajab.

Mul on isiklikult küll hea meel, et lapse jalust ära viskamise periood on – loodetavasti igaveseks – möödas. Lapsel on ema vaja ja ainult naine saab olla ema. Kõige jultunum diskrimineerija pole ju meesšovinist, vaid loodus, kes andis emaka ja munasarjad just naistele. Midagi muuta saavad siin ehk ainult Hiina geenilaborid.

Pealegi ei tohiks sissetulek olla elus õnnestumise ainuke mõõdupuu ning paljud naised peavad pehmeid väärtusi ja vaba aega kõrgest palgast suuremaks luksuseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee