Kommentaar

Vambola Paavo | Võõrastele autodele peab tulema teedemaks 

Vambola Paavo, ajakirjanik, 23. aprill 2014 18:58
Foto: Andres Varustin
Suvise suurima lubatud tippkiiruse 110 km/h märgid paigaldati tänavu varakult. Paljud roolikeerajad rõõmustavad selle üle. Vähemalt neljarealistel magistraalidel võib sõitmisest mõnu tunda. Niisuguseid teid on Eestis ca 170 kilomeetrit.

Hiljuti sõitsin mööda Narva maanteed Tallinna ja imestasin: kümme aastat tagasi oli noolsirgel Sämi–Sõmeru 12kilomeetrisel lõigul üleval 110ne märk, ent nüüd mitte. Põhjendust polegi. Pikinähtavus on ideaalne. Kõik ei vajuta ka üle saja, enamikul jääb kiirus pisut alla. Lõike, kus võiks liigelda 100–110ga, on teisigi. Õnneks hakkavad maanteeametis avanema Villu Vane silmad, au ja kiitus talle. Ta soovib, et meil võiks aasta läbi olla neljarealistel teedel märgid 110 km/h. Pole vaja neid sügisel maha võtta ja kevadel uuesti üles panna. Isegi see maksab ka midagi. Kuid selleks peavad olema magistraalid korras.

Ükski riik ei saa öelda, et tema teedevõrk on ideaalne. Ikka tuleb midagi korrastada või remontida. Eesti teedele võib hindeks panna koolipoisi kolme. Arenguruumi on. Kui kuus-seitse aastat tagasi öeldi, et suuremad maanteed on enam-vähem korras ja tulevikus pööratakse pilk tugiteedele, siis nüüd peab kurvastusega nentima, et nende korrashoiuks ei jagu meil raha. Uus valitsus soovib jätta teed hoopis unarusse ja otsib kergekäeliselt antud lubaduste katteks raha teede korrashoiu ja ehitamise arvelt! Kui sellist arusaama pooldab ka peaminister, võiks ta peeglisse vaadata ja sügavalt järele mõelda. Teed ja tasemel infrastruktuur on riigi visiitkaart. Olen Taavi Rõivasest ilmselt kordi rohkem Euroopa teedel liigelnud ja tean, kuidas väärtustavad oma infrastruktuuri poolakad, ungarlased, tšehhid ja horvaadid. Iga kulutatud kuna või zlott teenitakse kolme-neljakordselt tagasi. Headel teedel meeldib turistidelgi sõita. Mida rohkem on külalisi, seda enam jäetakse riiki raha. Nii tulevad investeeringud.

Kehtiva teeseaduse kohaselt peaks vähemalt 75 protsenti laekuvast aktsiisist Eestis minema teedele. Kütuseaktsiisiga lapime eelarveaukusid! Kui nii edasi, siis sõidame kuue-seitsme aasta pärast kuumaastikul. Vaevu piisab üle-euroopalist tähtsust omavate magistraalide kosmeetiliseks remondiks, mida siis rääkida tugimaanteede või vallateede parandamisest. Need lähevadki käest. Muu maailm liigub üha enam alternatiivsemate kütuste ja elektriautode poole. Kütuseaktsiisidest laekuvad summad vähenevad lähema kümne aasta jooksul Euroopas tubli kolmandiku võrra. Samas suurusjärgus saavad riigid kulutada vähem raha teedele. Kõik see puudutab ka Eestit.

Pikirööpad on kümne aasta eest euroremondi saanud magistraalidel tavalised. Raskeveokeid tuleb aina juurde. Tallinna–Tartu maanteel on tekkinud viimase kolme aastaga ohtlikud pikirööpad Paldiski sadamast hoogustunud luksusautode veo tõttu idanaabri suurlinnadesse. Transiit vajutab pitseri ka Narva ja Pärnu suunal.
Kui maanteeamet tutvustas tänavuse aasta suurprojekte, räägiti pidevalt rahast. Kõike tehtaks, aga summad on piiratud. Praegu on sihiks remontida või taastada aastas üle 1800 km teid. Headel aegadel oli see number 2200 kilomeetrit. Praeguseks on maanteeamet saavutanud taseme, kus töödega suudetakse nina vee peal hoida, aga pead veel täiesti välja pista ei saa. Kui hakkame poliitilisi lubadusi katma teedehoiu arvelt, lööme jalad alt selleltki, mille oleme saavutanud.

Transiidimaks tulgu

Reklaamides ennast e-riigina ja propageerides e-teenuste kättesaadavust, võiksime julgelt küsida raha transiidiltki. Teemaksu kleebised, millised veel kümme aastat tagasi ehtisid Euroopas busside ja raskeveokite tuuleklaase, on minevik.

Võtame eeskuju Ungarist. Riiki sisenedes sõidad esimesse tanklasse ja ulatad teenindajale tehnilise passi. Sinu andmed ja sõiduki number lüüakse arvutisse, maksad oma eurod või forintid ja sõidad edasi. Kui politseil tekib tahtmine teemaksu tasumist kontrollida, võtab kõik aega minuti. Arvuti näitab kõik ära.

Miks selline süsteem ei toimi Eestis? Sisenedes Iklas, Valgas või Narvas riiki, võiksid veokid keerata esimesse tanklasse ja maksta Eesti teede kasutamise eest ööpäevas näiteks 10–15 eurot. Vedajale pole see raha, nad on Euroopas harjunud maksma.

Praegu aga irvitavad võõrast numbrit kandvad raskeveokite juhid: eestlased on lollid ja lasevad oma teid lõhkuda. Ükskord tuleb sellele otsustav lõpp teha – näiteks täiendav vahend riigieelarvele teehoiu rahastamiseks. Selleks tuleb muuta seadust. Paraku pole koalitsiooni juhtpartei Reformierakond sellest huvitatud. Maksukoormust ei tohi ju tõsta.

Aasta tagasi, kui sotsid olid opositsioonipingil, pooldasid nad teemaksu sisseviimist. Nüüd on valitsuses väljaöeldu unustatud. Edulisemad maad korjavad teemaksust aastas märkimisväärseid summasid. Kui kaua mõtleb Eesti olla koos Läti ja Soomega erand Euroopas?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee