Juhtkiri

Juhtkiri | Veteranidest ja mõtteviisi muutmisest (1)

Õhtuleht, 22. aprill 2014 18:07
Foto: STANISLAV MOSHKOV
Terminil "veteran" on siinmail keskealiste ja vanema põlvkonna silmis ikka veel pigem negatiivne tähendus. Nõukogudeaegne veteran tähendas kiliseva rinnatäie medalitega ehitud vanakest, kes pidas koolides ja töökohtadel kohustuslikke punaheietusi ning ostis poesabas veterani tõendiga vehkides väljaspool järjekorda sinu eest lihaleti heast-paremast lagedaks. Ametlikul tasandil oli veteran igati soositud, eriõigustega ja eksponeeritud.

Nüüd tuleb meil harjuda sellega, et Eesti vabariigil on oma sõjaveteranid. Ja tegu pole ättidega, vaid noorte meeste ja nende peredega. Mõttekoht on vaid, kas tasub veterane puhtpoliitilistel põhjustel lahterdada õigeteks ja mitte nii õigeteks. II maailmasõja kaitselahingutes osavõtnud on solvunud, et ei kvalifitseeru veteraniks. Nõukogude Liidu Afganistani-sõja veteranide kaasamisest on loobutud ilmselt seetõttu, et nende siin elav venekeelne osa võib tänapäeval olla üsna venemeelne.

Ametliku veteranipäeva tekitamine võttis kaitseväel ja poliitikutel aega paarkümmend aastat, kuigi Eesti riik on osalenud juba pikalt igasugustel missioonidel mitmel pool maailmas. Missioonidel viga saanud kaitseväelased on seni silma hakanud enamasti vaid presidendi vastuvõttude aegu. Meedias on ühtlasi kirjeldatud vigastatute taastusravist ja keerulisest naasmisest tavaellu, kui kaitsevägi oli selliseks avalikustamiseks pärast pikka ja piinlikkugi vaikelu valmis. Võttis ju kaitseväelgi omajagu aega, enne kui mõisteti, et lahingukära, adrenaliin ja pinged ei jää meie meestega sõjaväljale maha, vaid tulevad kaasa ja lahvatavad kõige ootamatutes kohtades ka siis, kui neid pingeid siiamaani hoolega varjul on hoitud.

Veteranipäeva loomine tähendab eelkõige katset muuta meie mõtteviisi – veterane ja nende probleeme pole vaja peita ühiskonna eest ega nende olemasolu maha vaikida. Vastupidi, veteraniks olemine tähendab ka eeskuju noortele, kogemusi ja Eestile osutatud teeneid. Pole kahtlust, et ühiskondlik valmisolek veteranide tunnustamiseks on igati olemas, eriti pärast Krimmi kainestavat annekteerimist Venemaa poolt. Ühiskond ja kaitsevägi peavad andma sotsiaalse kindlustunde, mis paneb veterani ja ta pere silmad särama aasta ringi, mitte ainult 23. aprillil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee