Tudengina Hollandis

Tudengina Hollandis: Tavaline, et eakad ratturid täie hooga mööda vuravad (2)

Kais Allkivi, 22. aprill 2014, 09:29
RATTAGA RONGI: Jalgratta võib Hollandis rongi peale kaasa võtta, kuid lisaks tavapiletitele tuleb siis osta 6eurone rattapäevapilet. Kais Allkivi
„Miks ma üldse bussiga koolis käisin, kui rattaga saan ma poole tunni asemel kohale kümne minutiga?" küsisin endalt, õhinas kui väike laps, kui ma mõne nädala eest esimest korda ülikooli juures rattasadulast maha ronisin. Olin kogenematu jalgratturina Utrechti tihedat rattaliiklust peljanud, kuid ise selle keerises olla pole üldse nii hirmus, nagu kõrvalt paistis.

Ma poleks arvanud, et jalgrattasõidust saab minu meelisliiklemisviis, mille järgi rihin oma riietumisstiiligi. Kuid Utrechtis õppides olen hakanud kesklinna ja kodu vahet väntamist täiel rinnal nautima ega kujuta ette, et liikleksin siin igapäevaselt kuidagi teisiti. Kui ma esimesest hirmust üle sain, tundus mulle peagi jabur, et varem kulutasin bussisõidule 50-60 eurot kuus ja raiskasin teel olekule kolm korda rohkem aega.

Samal teemal

Bussiga keskusse minnes jalutan ma esmalt ligi veerand tundi peatusse (pärast seda, kui lähemal asunud peatus ümberkorralduste käigus suleti), lisaks ooteaeg ja kümmekond minutit sõiduaega. Teist teed pidi jõuaks jalutades kohale sama ajaga. Rattasõit neelab aga kümme minutit. Kui tuulesuuna ja fooritulega veab, siis vähemgi. Lihtne arvutus ütleb, et edasi-tagasitee peale kokku säästan nii juba 40 minutit.

Pealegi on mugav sisseoste pakiraamil rattakotis sõidutada, selmet jalgsi toeka toidukotiga koju kõmpida. Algaja sõitja nagu mina peab ainult vaatama, et kandam liiga raskeks ei kisuks ja tasakaalu hoidmist ei segaks. Rattasõidu suur pluss on ka paindlikkus: oma kaherattalisega saab kesklinnast iga hetk tagasi, olenemata sellest, kui pika aja tagant või kas üldse bussid hilisel kellaajal käivad. Samuti pole kõik bussiliinid nädalavahetusel töös.

Välistudengid harjutavad rattasõitu ööpimeduses

Paljud Utrechti välistudengid on rattasadulas algul ebakindlad, sest pole harjunud oma maal niiviisi linnaliiklusse sukelduma. Nähes, et ratas on siin põhiliiklusvahend, ja tuttavate õhutusel enamik neist enne või hiljem murdub. Esimesed harjutustiirud, et teid tundma õppida, tehakse sageli hilisõhtul, kui teisi liiklejaid on vähe ja valgusfoorid väljas. Minagi tegin esimesed sõidud õhtuhämaruses, kartes autosid ja teisi rattureid tulvil teid.

Kuigi teadsin algusest peale, et siin oleks targim omale ruttu ratas soetada, lükkasin ma seda edasi, sest Hollandisse õppima kolides ei tundnud ma end ratta seljas kuigi kindlalt. Nagu oma avapostituses kirjutasin, hakkasin ma rattaga sõitma alles mõni aasta tagasi ja siiski tegin seda üsna harva, kui õelt või mõnelt sõbralt ratta laenasin, sest omaenda kaherattalist mul polnud. Olin ringi sõitnud ka Hollandi maateedel, ent linnaliikus tundus ekslikult hirmuäratav.

Murdepunktiks oli see, kui vaatasin, et inimesed, kellega koos ma välja lähen, peavad minu tõttu samuti jala käima, ehkki muidu eelistaks nad rattaga sõita. Kuigi kuulsin ka hirmujutte ratta pealt kukkunud ja luu murdnud välistudengeist, otsustasin pärast esimest siin veedetud kuud härjal sarvist haarata. Kuna rattaost tundus mulle ennatlik, laenasin esmalt tuttavalt varuratast. „Kui sa selle rattaga sõidetud saad, tuled sa iga rattaga toime,“ teatas ta.  See päevinäinud sõiduriist oli tõesti karm proovikivi: ka omanikul endal kippus see pidevalt vänderdama ning pidureid tuli täiest jõust enda poole rebida, et neist natukenegi abi oleks (korra sõitsingi sõbrale tagant sisse). Sõitsin selle esialgse rattaga paar korda õhtusel ajal kesklinna ja tagasi ning hommikuti bussipeatusse (ajasäästuna tundus juba seegi, et kulutasin 15 minuti asemel viis).

Karastavast kogemusest oli sedavõrd kasu, et tunnen end nüüd ratta seljas julgemalt ja vabamalt kui iial varem. Peagi tihkasin omale hankida püsivama ratta, mis on mugavasti juhitav ja mille paksud rehvid muudavad kampuse ja vanalinna munakiviteedel rappumise talutavamaks. Selle rattaga käin kõikjal ja ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit pole kolme nädala jooksul ette tulnud.

Eakad põrutavad täie hooga mööda

Utrecht on rattasõiduks justkui loodud - selgelt eraldatud rattateedel on hea turvaline tunne. Autosid ei tarvitse peljata nagu Eestis, sest siinsed juhid, leppinud paratamatusega, et jalgrattur on Madalmaade liikluses kuningas, oskavad ratturitega arvestada ega tuiska näiteks järsult sisehoovist või ristuvalt tänavalt välja. Aeg-ajalt ajavad mind endast välja aga rollerijuhid, kes samuti rattateel vuravad ja parajat lärmi tekitavad.

Üks esimesi reegleid on see, et möödujaist ei tohi ennast häirida lasta. Olen ka teistelt siinsetelt eestlastelt kuulnud, et sõida kui kiiresti sa sõidad, ikka tuhiseb suur osa kohalikke rattureid sinust vaevata mööda. Ei maksa üldse imestada, kui mõni eakam daam või härra sust täie hooga mööda kihutab. Või lapsevanem, kes oma rattal ka kolme võsukest veab. Muusikat pole igatahes tark rattasõidu ajal kuulata, sest siis ei kuule taganttulijate kella ega tea end õigel hetkel paremale hoida.

Kui foorituli roheliseks läheb (mõnel pool on ratturitele spetsiaalne foor, mõnel pool tuleb lähtuda autode foorist), on oluline kiiresti liikuma saada, sest tipptunnil võib selja taga oodata veel kümme ratturit. See ei valmista mulle uue rattaga õnneks probleemi. Kui aga kohalikut otsustavad punast tuld eirata ja siiski ristmikku ületada, on nende oma asi, kuidas minust mööda saada, sest olen otsustanud külalisena liiklusreegleid austada ja alati fooritulega arvestada.

Rattasõit dikteerib riietust

Võtab ahhetama, kuidas kohalikud peokleidi ja pika mantliga ratta selga ronivad või suudavad sõidu ajal hoida mis tahes pampu, kas või reisikohvrit. Kuna mul kuluks selleks veel aastaid harjutamist, on pidev rattasõit sundinud peale mõningad muutused imagos.

Reeglina armastan käia kontsakingadega, kuid pedaalimiseks eelistan madalaid paeltega kingi. Kui kontsasaabastega on veel suhteliselt mugav sõita, siis kingad, mis piisavalt kindlalt jalas ei püsi, ei tule kõne allagi. Samuti tuleb unustada kitsad pliiatsseelikud. Olen imestanud, miks siinsed neiud tihti karjuvalt lühikese seelikuga ringi käivad, ent vastus on lihtne: sellega on mugav vändata. Ise olen peamiselt pükstele üle läinud. Ka lühikeste sangadega õlakoti, millega varem koolis käisin, olen asendanud ümber keha käiva sportliku kotiga.

Ettevaatust ratta lukustamisel!

Ehkki Hollandis ei pea rattavargust kaugeltki nii kiivalt kartma kui Eestis (paljud inimesed jätavad ratta välisukse ette või eesaeda), on tark soetada korralik rattalukk ning ratas alati - isegi mõneks minutiks poodi lipsates - hoolsalt lukustada, sest varastatud ratastega äritsejad ei maga. Kesklinnas pargitakse rattaid iga tara ja lambi- või liiklusmärgiposti, isegi peenema puutüve ümber. Ratast ei tohi aga kinnitada kanalipiirde kõrgeima toru külge, sest purjutajatele meeldib rattaid üle piirdeserva kanali kohale rippuma keerata. Lahtiselt kanali ümbrusse jäetud rattad võivad reede või laupäeva ööl sootuks vees lõpetada.

2 KOMMENTAARI

j
jah 22. aprill 2014, 17:59
aga seal on inimesed normaalsemad, kui meil. osatakse ratturitega arvestada ja puha. meil kahjuks on liikluses tohutu nõrgema nurka surumine. seal on rattur au sees.
k
ka hollandist 22. aprill 2014, 13:39
vanuritel on sageli elektrijalgrattad hollandis, juba on meedias olnud kaebusi et vanurid olevat ohtlikuks muutunud liikluses..

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee