Ilm ja loodus

Sugurakk soola ja pipraga ehk Mida me sööme, kui me sööme muna? (24)

Rainer Kerge, 19. aprill 2014, 08:00
IDUKETAS LEITUD: Rakubioloog Sulev Kuuse osundab piirkonnale, kus hakkab arenema tulevane linnupoeg.Foto: Mari Luud
"Kriips-kriips-kriips-kriips," viilib rakubioloog Sulev Kuuse kanamuna koort. Ta viilib munakoorde neljakandilise, poole ruutsentimeetri suuruse avause. Kougib sellelt peenikese konksukesega munakoorekaane ja jääb ootama.

Gravitatsiooni mõjul peab ilmuma vaatevälja iduketas: munakollase peal asetsev sõõr – umbes nagu päikeselaik Päikesel – piirkond, kus hakkab arenema tulevane linnupoeg, kui eelnevalt on juba toimunud munaraku viljastumine spermiga.

Jah, omletti süües või härjasilmi praadides ei mõtle me just sageli, mis veidi loppis pallikesed need õigupoolest on, mida kana istumise alt aeg-ajalt leitakse.

"Kanamunad, linnumunad üldse, on ühed vähestest objektidest, mida inimene saab teadlikult vaadata kui rakku," õpetab Sulev Kuuse, rakubioloog ja Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi vivaariumi juhataja.

Kana munarakk pole tavaline rakk

Samal teemal

Teiste sõnadega: kanamuna on hiiglaslik sugurakk. Muid rakke me sedavõrd lihtsalt imetleda ei saa, sest konkreetne lihas-, närvi- või vererakk jääb inimsilmale tabamatuks.

Samamoodi on imetaja munaraku leidmine teravat pilku nõudev töö. Legend väidab, et imetajate munaraku avastaja Karl Ernst von Baer olla vaikselt eesti keeli vandunud, kui ta skeptiliste kolleegide pilkude all kohe munarakku paksuks söödetud linnakoerast üles ei leidnud.

Enamasti ongi need elu alused asjatundmatule silmale püüdmatud. "Hiire munarakk on ligikaudu 0,1millimeetrise läbimõõduga, inimese oma umbes sama suur – mõne silm ikka seletab seda ka mikroskoobita," muigab Sulev Kuuse. "Kana munarakk on aga umbes viiesentimeetrise diameetriga. Vähemasti 500 korda suurem."

Tõsi, kana munarakul – ehk ikka selsamal munal, mida me neil päevil värvime – on kõik rakusisesed struktuurid samad kui tavalisel keharakul. Eripäraseks – ning seega ka kõhtutäitvaks – teeb kanamuna suur toitainetekontsentratsioon, mis on vajalik uue organismi arenguks. Munas vormi võttev tibu tarbib palju energiat, mida ta ammutab nii munavalgest kui ka rebust, mis on tõelised energiapommid.

Miks kana nii hullusti muneb?

Äsja end munakoorest välja raiunud kanatibu munasarjas on kuni 4000 munarakku (muide, ka inimesel on umbes samapalju viljastumisvõimelisi munarakke, kinnitab Kuuse).

Puberteedi saabudes hakkavad need riburada eralduma.

Kuke abi selleks vaja pole – farmis elav munakana ei näe tõenäoliselt kordagi elus kukke –, tegemist on tavalise, inimeselegi tuntud tsüklilise ovulatsiooniga. (Ehk siis: kana muneb viljastamata mune, mis siis ka meie toidulauale jõuavad. Tibude saamiseks piisab ühest kukest kümne kana kohta.)

Kanal läheb ühe muna valmissaamiseks aega 24 kuni 26 tundi. Pool tundi pärast värske muna munemist alustab ta uue meisterdamisega.

Muide, pärast poolteise aasta pikkust tööd munejana kvalifitseerub munakana ümber supikanaks. NB! Mitte segi ajada broileriga, kes on aretatud nii, et ta sööks kõvasti ja koguks kiiresti liha luudele. Muna temalt eriti ei oodata.

Varem oli muna, mitte kana

Jüri Kärner, arengubioloog ja Tartu Ülikooli rektor emeritus on arutlenud: "Muna oli enne kui kana – ega siis kanast ei hakka maailm, ikka muna pidi olema! Kes selle muna munes? Igal juhul mitte kana!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee