Haiglaselt armukadeda mehe endine kaaslane: "Pakkisin oma asju, kui ta tuli ja mulle tolmuimejaga mööda pead virutas!" (78)

24aastane Liis (nimi muudetud) meenutab aegu, kui ta endise elukaaslasega tuttavaks sai ja tunnistab, et ehkki mees oli juba päris alguses omajagu armukade, ei osanud ta aimata, et sellest kooselust saab õppetund kogu eluks. "Elukaaslane käis Soomes tööl. Meie suhte ajal oli ta ära kahel korral ja ehkki ta oli alati väga armukade ja püüdsin teha kõik, et ta ei peaks muretsema mitte millegi pärast, jäi sellest väheks," meenutab Liis.

Sõpru olla ei tohtinud

Liis ütleb, et esimest korda, kui mees tööle läks ja koju tuli, oli kõik veel hästi. Mingeid suuri piiranguid ega kahtlustusi ei tulnud, ometi näris Liisi hinge mingil seletamatul põhjusel hirm ja ta üritas teha kõike nii nagu ennegi: olla mehe meele järele, sõpradega mitte suhelda ja kodus olla. "Kui ta teist korda tööle läks, olime juba piisavalt koos olnud, et teineteist täielikult usaldada," räägib Liis, et ometi ei julgenud ta mehele öelda, et käis sõbraga lõunat söömas.

"See tundub nii süütu asi tegelikult, aga ikka ei julgenud öelda."

Ja ehkki mees oli Liisi suhtes alati kahtlustav ja nägi igas olukorras seda, et naine tahaks hoopis kellegi teisega minna, võis ta ise samal ajal teha kõike – selles probleemi polnud. "Ta käis korduvalt väljas oma naistuttavatega, minu sõbrannadega, saatis kahemõttelisi sõnumeid ning veetis öid klubides," räägib Liis, et mees ei saanud sellest aru, et ta käitub ise just nii, nagu ta ei taha, et tema käituks.

Liisi sõnul varjutas armukadedus nende suhet kogu aeg ja tülisid oli palju, kuid ta andis mehele alati kõik andeks ning teineteisele lubati, et selliseid asju rohkem ei juhtu.

Saatuslik tolmuimeja

"Tulin kord koju, hakkasin jopet nagisse riputama, kui korraga tuli selline hoop vastu pead, et lendasin pikali maha. Tõusin püsti ja jälle... nii paarkümmend korda järjest," neelab Liis tänagi veel juhtunust rääkides pisaraid.

Mille eest? "Ta oli teada saanud sellest korrast, kui sõbraga lõunatamas käisin," ütleb Liis.

Pärast sellist kohtlemist ei jäänud ta uusi hoope ootama, vaid läks nuttes oma asju pakkima, et vägivaldse mehega lõpparve teha. Ometi nii lihtsalt lugu ei lõppenud. "Ta tuli mulle järele ja viskas tolmuimejaga vastu pead. Kägistas mind ja lõi ka rusikaga. Käis lihtsalt mööda maja mul järel ja aina peksis," räägib Liis vaikselt.

Lõpuks suutis ta end nii palju koguda, et sai telefonitsi kätte oma venna, kellel palus endale järele tulla. Ka siis, kui viimane kohale jõudis, ei saanud mees aru, et midagi valesti oleks teinud. "Jutt oli umbes nii ilus, nagu ma oleksin ise endal näo veriseks tagunud ja käed siniseks pigistanud. Selle kõige tagajärjel olin nädal aega haiguslehel peapõrutusega. Neelata oli täiesti võimatu põhimõtteliselt kuu aega," meenutab Liis.

Ehkki suhe pärast lahkumist tema jaoks lõppes, leidis mees veel hiljemgi võimaluse teda mõnitada ja pidas vajalikuks uhkustada sellega, kui paljude naistega ta pärast tema juurest lahkumist voodit on jaganud. Avaldust Liis politseisse ei teinud, sest tahtis pärast mehe juurest pääsemist lihtsalt eluga edasi minna ja juhtunule enam mitte mõelda.

Võõrad tulid hoiatama

Ehkki Liis ei olnud kunagi ise kelleltki mehe mineviku kohta aru pärinud, tulid viimase tuttavad teda hoiatama, et tegu on vägivaldse inimesega.

"Kohtusime kord pärast lahkuminekut ühel üritusel ja vahetasime paar sõna. Pärast tuli minu juurde täiesti võõras mees ja küsis, et kas ma tean ka, et mees, kellega ma hetk tagasi rääkisin, kohtleb naisi väga halvasti?" meenutab Liis ja ütleb, et kui ta tollelt võõralt küsis, kust ta seda teab, lausus too, et mõned tema sõbrannad on selle mehega kokku puutunud.

Aga tema varasemad suhted? "Neist tean nii palju, kui tema enda tuttavad mulle rääkisid. Ja sealt tuli välja, et ta on ka oma eelnevaid kaaslasi peksnud. Mehe lähedasemad sõbrad seda juttu aga ei usu, kuna nende ees teeb ta väga head nägu," sõnab Liis.

Liis on nüüd oma eluga edasi läinud ja teab, et sama on teinud ka tema endine elukaaslane. "Soovin südamest edu sellele noorele tüdrukule," ütleb Liis, kes õppis sellest kogemusest palju.

"See muutis mind julgemaks. Julgemaks selles mõttes, et järgmise suhte puhul teadsin kohe sellised asjad välja selgitada, sest nagu näha, ei või kunagi teada, milline inimene vihahoos on või mis tema peas tegelikult toimub."

Psühholoog: kedagi teist ei ole võimalik muuta, kui tema seda ise ei taha

Psühholoog Janne Kants ütleb, et nii nagu suhtes on alati kaks osapoolt, on neid kaks ka probleemi tekkides. Üheks pooleks on see, kes vägivalda kasutab ja teiseks see, kes laseb seda endaga teha.

"Need inimesed koos loovad selle mustri. Nad mõlemad otsivad teineteiselt kinnitust selle kohta, et ma olen väärtuslik või piisavalt hea. Näiteks mees võib nõuda, et naine tõestaks, et ta armastab teda, sest siis tunneb mees, et ta on oluline ja väärtuslik. Mees kinnitab, et kui naine käituks õigesti, siis oleks kõik hästi. Naine laseb ennast kontrollida, kuna usub seda. Ta püüab olla võimalikult hea ja täita mehe käske. Ta teeb seda, sest tunneb, et ei ole piisavalt hea. Naine loodab, et kui ta teeb mehe õnnelikuks, on ta piisavalt hea. Selline mõtlemine on lõks, mis ei lase osapooltel näha olukorda selgelt ega võtta vastutust oma elu ja tunnete eest," räägib Kants.

Põhjus, miks suhtes vägivallatsetakse, võib Kantsi sõnul peituda lapsepõlves, kuid ei pruugi – ühest vastust sellele pole. "Tegemist on sisemiselt ebakindla inimesega. Võib-olla koges ta lapsepõlves, et vanemad ei väärtusta teda või pidi ta ennast sageli tõestama, et vanemate rahulolu välja teenida. Sellest võib tekkida sisemine ebakindlus või väärtusetuse tunne. Selleks, et tunda end väärtuslikuna, hakatakse otsima kinnitust teistelt. Täiskasvanuna võib selline inimene tunda hirmu, et kaaslane läheb tema juurest ära. Selle tundega toimetulekuks hakkavad osad partnerit kontrollima ja teised üritavad olla partneri meele järele," ütleb Kants.

Ja tihti ei pruugigi vägivaldne inimene olla halb ja hoolib oma kaaslasest ning armastab teda, kuid ei oska seda muudmoodi välja näidata, kui teda piirates. "Tegelikult on kavatsused head, kuid tulemus halb. Alateadvuses on hirm, et kui ma midagi ei tee, siis läheb kaaslane ära, ma jään üksi ja see sunnib tegutsema," selgitab Kants.

Samuti ei saa tema sõnul öelda, et teine pool suhtes seda kaaslast ei vaja, sest miks muidu ta laseb endaga nii teha: "Tihti on sellised lood saanud alguse nii, et ka varasemas suhtes on kogetud vägivalda ning uus suhe annab turvatunnet. Esialgu kaitstakse kaaslast halva eest, kuid lõpuks hakkab vägivallatseja oma võimu enda kaaslase vastu kasutama. Sellele järgneb ilus leppimine ja lubadused, et nii enam ei juhtu, aga see on vales elamine – muinasjutt. Sellistes suhetes ongi kas väga suur armastus või suur tüli ja see muster kordub ja kuni kumbki osapool endale ei tunnista, et neil on probleem, elavadki nad illusioonis."

Et sellest illusioonist välja tulla, leiab Kants, et on vaja ühel osapoolel tunnistada, et tema on vägivaldne ning teisel tarvis mõista, et tema laseb endaga nii käituda ja samas mõelda – kas see suhe on makstavat hinda väärt.

"Mõlemad peavad võtma vastutuse, sest siin ühtegi süüdlast ei ole. Ka osapool, kes laseb teisel võimutseda, hoiab ise alateadlikult vägivalla kordumist elus. Esimene samm vägivaldsuse lõpetamiseks on olukorra tunnistamine. Endalt võiks küsida, et miks ma nii teen, miks olen selles suhtes ja milline olen viie aasta pärast, kui suhe jääbki selliseks? Mõlemad osapooled peavad võtma vastutuse oma elu eest. Kedagi teist ei ole võimalik muuta, kui ta seda ise ei taha. Olen tihti näinud, et vägivald naise elus lõpeb alles siis, kui naine lõpetab suhte vägivaldse mehega. Niisama see üle ei lähe – tegemist on sisemise ebakindlusega, kus üks osapool siis ei suuda tulla oma emotsioonidega toime, kui teine pool on näiteks kohvi joomas. Üksi sellest probleemist jagu ei saa, selleks on vaja väga palju tööd teha ning kindlasti pöörduda psühholoogi poole," lisab Kants.