Foto: PantherMedia / Scanpix
Anna-Liisa Mets 18. aprill 2014 18:35
Neljajalgne sõber vaatab paluvalt otsa: ei taha jälle ainult tavalist jalutusringi, teeme ometi midagi põnevat! Kui tahad koera palvele vastu tulla, proovi näiteks agility-trenni.

Koeratreener Leili Kang räägib, et agility proovimiseks ei pea kodus olema kiire ja sportlik koer.

«Agility sobib kõikidele koertele, vaatamata suurusele,» kinnitab ta. Loomad on turjakõrguse järgi jagatud kolme klassi: mini, midi ja maksi. Kui ükskord võistlusteni jõutakse, ei pea chihuahua dogiga rinda pistma. Vastavalt koera suurusele valitakse ka takistused.

 

Koormus sõltub tervisest

Üheks kahest komistuskivist treenimisel võib saada see, kui loomal on diagnoositud mõni tervisehäda, mille puhul ei soovitata hüpata, ronida või joosta. Väga suurt tõugu koertele kipuvad aga takistused väikeseks jääma, koer ei mahu läbi tunnelist ega rõngast.

Kõiki, kes seni koerale suuremat kehalist koormust pole pakkunud, nüüd aga mõtlevad: ohoo, sinna ma kohe oma koeraga lähengi, kutsub Leili siiski natuke järele mõtlema ja oma koera füüsilist suutlikkust kaaluma: «Tuleb arvestada, et agilitys tuleb teha palju hüppeid ja järske pöördeid, kiirused on seejuures aga suured, seega on ka väga suur vigastuste oht.»

Samas ei tähenda suur kiirus seda, et aeglasematel koertel üldse mingit lootust poleks.

«Väga kiired koerad on ka kiired eksima, rahulikumad suudavad paremini keskenduda ja teha raja läbi puhtalt,» põhjendab Leili.

Nii et kui kodus diivanil lösutav peni on pigem flegmaatik, ei tähenda see tingimata, et temast trenniplatsil üldse asja pole.

Miks ei võiks koer lihtsalt niisama joosta ja jalutada, mis see trenn talle ikka annab? Leili sõnul annab treening koerale väga head lihased ja koordinatsiooni, mõne takistuse ületamine nõuab loomalt ka sisemise jänese ületamist.

Koerale meeldib trenn eelkõige seepärast, et see on suurepärane võimalus energiat maandada ja omanikuga koos tegutseda. Boonusena paraneb inimese ja looma vaheline koostöö ja suhtlemisoskus: rajal peab juht suutma koera suunata ja koer peab oskama teda jälgida ning mõistma, mida temalt oodatakse.

Ei maksa aga arvata, et samal ajal, kui koer rajal nahast välja poeb, vaatab omanik igavledes kella ja ootab, millal ettenähtud aeg läbi saab. Sugugi mitte!

«Agilitys on koerajuhil väga suur roll. Koer ilma koerajuhita või koerajuht ilma koerata ei oleks mõeldav kooslus ühelgi koertekoolituse alal,» selgitab Leili. «Treeningute käigus peab koerajuht õppima tundma oma koera sel määral, et suudab enne võistlust endale raja selgeks teha, mõeldes just oma koera võimetele ja oskustele ning parimatele külgedele.»

Raja läbimise strateegia ongi üks asi, mille koerajuht väga täpselt läbi peab mõtlema, sest sellest sõltub, kui edukaks võistluspaar osutub. Paari inimpoole jaoks ei puudu treeningult ka füüsiline koormus.

Olgugi, et raja pikkus on vaid 100−200 meetrit, tuleb seda läbides liikuda siiski joostes. Samal ajal tuleb hoida kontakti koeraga, jälgida, kus on järgmine takistus ja teha koerale selgeks, mida temalt ­oodatakse. Kõik see annab ka koerajuhile parasjagu nii vaimset kui füüsilist koormust.

Erinevalt koerte kuulekuskoolitustest ja muudest laiemale ringile tuntud koeratrennidest ei ole agility selline treening, kus käiakse, et omandada mingid oskused ja siis koolitusele joon alla tõmmata.

«Sellist asja, et nüüd on teiega kõik, rohkem teil enam midagi õppida ega treenida ei ole – seda ei tule,» kinnitab Leili. «Nii kaua, kui koera ja koerajuhi tervis ning tahtmine seda lubavad, on mõtet ja põhjust ka trennis käia.»

Harrastus kogu eluks

Üks võimalus on keskenduda võistlustele orienteeritud trennile. On kolm võistlusklassi, A1-A3, ja ühest klassist järgmisesse liigutakse alles siis, kui eelmine on läbitud. Juba see pakub aastateks eesmärke ja nõuab pidevat trenni.

Võistlemist ei pea aga eesmärgiks seadma, agilityt võib vaadelda kui võimalust oma lemmikuga aktiivselt vaba aega veeta.

Pole vahet, kummal põhjusel trennis käiakse: mõlemal juhul on tegu pikaajalise hobiga, täpselt samamoodi nagu inimestel on jõusaali või aeroobikaga – käiakse, kuni on huvi, jaksu ja viitsimist.

Leili sõnul jagub neil, kes treeningut korra proovinud, enamasti tegutsemistahet pikaks ajaks: «Agility – nagu ka kõik muud koeratreenimise alad – muutub väga lihtsalt sõltuvuseks ja elustiiliks. See on võimalus kohtuda teiste sarnaste huvidega inimestega ja õppida koos koeraga midagi uut ja põnevat.»