Psühholoogia blogi

Psühholoogia blogi: kuidas rääkida lapsega surmast? (4)

Tiina Kilkson, psühholoog, 16. aprill 2014, 11:54
 AFP / Scanpix
Surma teema on väga raske teema ka täiskasvanute jaoks. Lastele on see teema võõras ja paljud lapsevanemad tahavad lapsi sellest raskest teemast hoida. Loomulikult on mõistetav, et lapsevanemad tahavad lapsi kurbadest asjadest säästa.

Küsimus ongi, et kuidas peaks rääkima lapsega surmast ja kas üldse seda teemat käsitleda? Mis vanuses sellel teemal vestelda võiks?

Samal teemal

Ma arvan psühholoogina, et kõigist elu asjadest tuleks lastega rääkida ja teha seda lapsele mõistetavate terminitega. Kindlasti ei tohiks tekitada surmaga seoses hirmu. Rääkida tuleks nii, nagu asjad on. Kunstlikult ei ole mõtet teemat vältida ega ka ilusamaks rääkida. Surm on tõsine asi ja seda tuleb nii ka võtta.

Teemat võiks siis käsitleda, kui laps ise teema püstitab, juba 6 aastased sageli tunnevad surma teema vastu huvi.Lapsele mõistetavas keeles ja lastele sobivate näidetega võiks juttu alustada. Illustreerimiseks võib kasutada kärbest, näidates, et kui kärbes on maha löödud, siis ta enam elama ei hakka.

Suuremale lapsele võibki rääkida, et elu on ajutine. Kõik elus sünnib, elab ja sureb. See on loomulik elukaar. Lapsele võibki rääkida, et kõik elavad surevad kunagi ära ja me ei tea keegi ette, millal meil tuleb lahkuda.

Lapsega võiks rääkida, et näiteks kõnniteel ei tohi joosta auto ette ja muust olulisest, kuidas laps saaks enda elu kaitsta.

Osad lapsed ja täiskasvanud usuvad, et neil on mitu elu ja teispoolsuses nad elavad edasi. Seda tuleks siiski selgitada, et igal meist on vaid üks elu ja see on habras, ning eludega ei mängita.

Lapsele võib ka rääkida, kuidas hädaohus käituda ja mida tuleks teha, et ohtlikke olukordi vältida.

Hea ei ole rääkida, et kui on väga haige siis sureb ära, sest väga haige on abstraktne mõiste ja seda mõistab iga laps erinevalt. Ma arvan, et  sõnade (väga haige) asemel võiks rääkida lihtsalt, et sellel inimesel tuli aeg lahkuda elavate hulgast.

Kas lapse eest varjata, kui olete leinas? Ma aran, et laste eest ei peaks loomulikke asju varjama.

Elus on palju erinevaid emotsioone ja lapsel on õigus teada, et ka nutmine, kui oled kurb, on loomulik ja seda ei pea häbenema.

Hea oleks lasta lapsel rääkida leinast nii kaua, kui pole enam valus sellest rääkida. Last ei tohiks leinaga üksi jätta ja täiskasvanud inimene peaks lapsele tuge pakkuma, kui laps on kaotanud lähedase.

Ära anna lapsele katteta lubadusi, mida sa ei saa täita. Surm on loomulik ja surmast rääkimine, kui millestki hirmsast tuleks ära jätta.

Kas võtta last matustele kaasa? Ma arvan, et see oleb lapsest, tema küpsusest ja lähedusest surnud inimesega. Lapsega võiks rääkida matustele minekust ja küsida, kas ta tahab tulla hüvasti jätma kadunukesega?

Laske lapsel ise otsustada, kas ta meelsamini tuleks matusele kaasa või eelistab koju jääda. Võiks lapsele selgitada, et tal on viimast korda võimalust lahkunut näha ja anda mõista, et surnu ei tule enam iialgi tagasi elavate hulka.

Laske lapsel ise otsustada, kuidas ta leinab ja kui laps tahab korduvalt oma leinast räkida, siis olge mõistev ja kuulake ta lõpuni ära.

Teie ja teie laps teate ise kõige paremini, kas lapsel oleks parem matusel osaleda või mitte, kindlat soovitust ma selles olukorras käitumiseks ei saa anda, mis kõigile ja alati sobiks.

4 KOMMENTAARI

m
16. aprill 2014, 16:00
Minumeelest on see ikka julm - sundida 6 aastast ägades graniittahukat kandma.
Selgitada võib ka taimede põhjal: nagu murtud lill. Või viia kart...
(loe edasi)
m
16. aprill 2014, 12:19
mul olid lapsed 2 ja 3a vanad,kui matused olid ja ei mingit probleemi väga hästi saavad aru ja nüüd on 12 ja 15 ja 12 matust peetud ja 6aastaselt kandis nime plaati. Ei olnud pronleemi.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee