Psühholoogia blogi

Psühholoogia blogi: kuidas rääkida lapsega surmast?

Tiina Kilkson, psühholoog, 16. aprill 2014, 11:54

4 KOMMENTAARI

m
16. aprill 2014, 16:00
Minumeelest on see ikka julm - sundida 6 aastast ägades graniittahukat kandma.
Selgitada võib ka taimede põhjal: nagu murtud lill. Või viia kartulipõllu äärde ja seletada et inimese elu on samasugune- kas kevadel mulda või sügisel kasti,
Lapsepõlv kipub tarkade psühholoogide abil venima. Talutares sündisid ja surid kõik kõrvuti. Kodusõjas olid 12 aastased juba polgukomandörid, minuealistelegi anti Afgaani sõjas 19-20-aastaselt automaat kätte ja näidati kaltsupeade pesale.
Nüüd hakatakse kümneaastasele midagi ääriveeri vihjama? Tule ometi taevas appi, surm on alati olnud elu osa.
r
Rumalale/ 15. november 2016, 15:49
See näide on hoopis julm, et sügisel kasti, nagu kartulgi.
m
16. aprill 2014, 12:19
mul olid lapsed 2 ja 3a vanad,kui matused olid ja ei mingit probleemi väga hästi saavad aru ja nüüd on 12 ja 15 ja 12 matust peetud ja 6aastaselt kandis nime plaati. Ei olnud pronleemi.
S
./ 15. november 2016, 15:51
Sinu omad kandsid plaati ja ei olnudki probleemi. 6aastasele on kõik plaadid rasked.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee