Foto: ALDO LUUD
Maarius Suviste, ajakirjanik 13. aprill 2014 18:08
Situatsioon ühes Eestis tuntud ja hea mainega söögikohas. Läks arve maksmiseks. Kuna sularaha nappis, maksis klient kaardiga. Et teenindus oli tõesti eeskujulik ja toit muidugi ka, oli plaan tsipa tippi anda.

Jootrahaks rahakotist münte leidus, sai peopessa juba valmis võetud.

Teenindaja tõi makseterminali lauale. Kaart sisse, kood. Seejärel tuli terminalile teatis, et kas tahad tippi ka maksta. Teenindaja selgitas, et nüüd neil selline võimalus olemas, et jootraha saab maksta ka kaardiga, eraldi reana. Ei ole ju iseenesest paha, et selline võimalus on.

Aga. Kõik see aeg seisab teenindaja kliendi kõrval, et kas vajutad rohelisele või punasele nupule. Et kas annad tippi või mitte. Kuidagi ebamugav olukord tekkis kliendil. Et kuidas sa siis ei raatsi? Klient vajutas punast nuppu, küll aga samal ajal andis teenindajale peopesast võetud mündi: „Siin on jootraha."

Kavalasti tehtud see e-jootraha. Sest siis on ju tööandjal hea ülevaade, kui palju tippi saadakse ja mis summades. Ning hea öelda, et mis palgatõusu te tahate, vaadake kui tihti ja palju te jootraha saate.

Nii et kui peate vajalikuks, makske otse ja sulas.