Elu

Kes on lapsele parim kuulaja? Lugemiskoer Susi! 

Anete Kruusmägi, 13. aprill 2014, 14:44
TRUU KUULAJA: Kuue aastane Pärtel valis Susile ettelugemiseks Triin Soometsa «Miks sul pole saba?». Susi on tõeliselt hea kaaslane, kes armastab lapsi, pikki jalutuskäike ja praetud maksa.  ARNO SAAR
Justkui vanas lastelaulus istub koer Susi pehmes lugemispesas ja kutsub lapsi lugema. Ainult et tukast ei saa keegi sugeda ja pai koer ka ei tee. Seevastu sirutab nii mõnigi laps lugemise vahepeal käe, et truule kuulajale pikk pai teha.

Lugemiskoer ei anna lapse lugemisele mingit hinnangut, ei käsi tal kiiremini või paremini lugeda. Nii on laps rahulik ja turvalises keskkonnas tuleb ka õppimine paremini välja.

Ühel päikeselisel pärastlõunal tuli 3,5aastasele Alaska malamuudile Susile esimest korda lugema Tallinna Priisle lasteaias käiv kuuene Pärtel. Kui ehk alguses oli poiss pisut kohmetu ning võpatas, kui Susi perenaiselt maiust küsis, siis üsna pea ilmnes, et tegu on vägagi tragi ja jutuka poisiga.

Lauale välja pandud raamatute hulgast valis poiss lugemiseks Triin Soometsa "Miks sul pole saba?": kui juba kaanepilt meeldib, võib ju edasi lugeda küll.

Sabaga saab lampe lülitada

Edasi suundusimegi juba Tallinna keskraamatukogu laste- ja noorteteeninduse lugemispessa.

See kujutas endast pisikest seinaga eraldatud värvilist ruumi, mille põrandat katsid pehme matt ja padjad. Pärtel potsatas kohe oranžile kott-toolile, Susi jäi tema ette lamama.

"Nii koer kui ka laps valivad ise, kuhu nad istuda tahavad," räägib koera omanik Maarja Tali ja seletab, et on ka neid, kes alguses end pelglikult seina äärde istuma sätivad. Pärtel on aga koertega harjunud, nii polnudki tal hirmu.

Esialgu ajas Maarja poisiga niisama juttu, et kõik ruumisviibijad üksteisega ära harjuksid. Siis võeti kätte raamat.

"Nüüd ma hakkan seda lugema!" teatas poiss ja osutas pildi kõrval olevale tekstile. "Sabaga saab kärbseid peletada!" luges ta.

Koer tuli huviga lähemale.

Pärtel ei veerinudki, vaid pani üsna tasa peas tähed kokku ning pärast mõningat vaikust ütles meilegi, mida luges.

"Sabaga saab sõnu seletada!" luges ta nüüd. Iga reaga läks lugemine julgemaks. Vahepeal sai koer pai.

Mõnikord Pärtel turtsatas. Siis me teadsime, et midagi naljakat on tulemas. Koer haigutas laialt.

Korra palus Pärtel ka Maarja abi.

"Ma ei saa aru, mis see on?" teatas ta nõutult. Maarja tuli lähemale ja palus Pärtlil öelda sõna tähthaaval.

"Ell, aa, emm, põhh, ee – lampe!" veeris Pärtel (kusjuures esimest korda selle aja jooksul). Jälle kostis turtsatus. Tuli välja, et sabaga saab lampe lülitada.

Vahepeal tabas Susit mänguhoog. Ta asetas koonu käpale, kuulas veidi aega, siis aga hakkas hoolega käppa närima.

"Susi, kuula!" õpetas Maarja.

Mängutuju aga ei lõppenud. Järgmisena haaras ta hammastega omaniku näpust.

"Ega ta ära ei söö?" tundis Pärtel muret.

"Ei, ta hästi õrnalt," selgitas Maarja.

"Aga miks ta lakub?" oli Pärtlil veel küsimusi.

"Nii näitab ta hoolivust. Koertel ju pole käsi," selgitas Maarja.

Raamatust saime veel teada, et sabaga saab nii suppi keeta kui ka selle peal sõpru vedada.

"Kes seal sabaga suppi keedab?" uuris Maarja.

"Hobune," teadis Pärtel kindlalt.

Maarja kahtles.

"See oli lihtsalt jutus!" rääkis Pärtel, kellele päriselu ning väljamõeldise vahe väga selge oli.

Vahepeal rääkis Maarja Pärtlile sellest, milleks koerad saba kasutavad. Samal ajal koukis ta pakist uut maiust.

Pärtel tahtis koerale pai teha, Maarja aga selgitas, et kui koer sööb, siis ei ole viisakas teda puudutada.

"Talle meeldib!" tõdes Pärtel ja rääkis loo, kuidas ta samuti kord vanaisa juures oksa närivale koerale pai tegi. "Aga ta ei läinud ära," meenutas poiss.

Susi sündis seitsmekutsikalisse pesakonda, kus kõik koerad said nime nootide järgi. Nii sai Susigi esialgu nimeks Sol.

"Aga kuidas sa hüüad pargis Sol-sol-sol!" meenutas perenaine vajadust koera nime muuta. Maarja vaatas siis koerale otsa ja nägi, et ta on hoopis Susi.

Süga koera kaela alt!

Vahepeal oli Pärtel raamatu kõrvale pannud.

"Ma tean ühte asja, mis koerale meeldib!" rääkis poiss. Meie pidime ära arvama, mis see on. Tuli välja, et kaela alt sügamine. Siis jutustas Pärtel oma vanavanemate koertest ? suurest Possest ja lokkidega Murist ? ning sellest, kuidas emme aitab vanaema ja kuidas nad teevad pööningule toa ja rõdu.

Seni on Pärtel keskraamatukogu lasteosakonnas raamatuid laenutamas käinud kaks korda. Seekordne käik ei jää aga viimaseks.

Nimelt suundusid ema ja poeg kohe Susi juurde uut aega kinni panema. Juba 10. mail on Pärtel ja Susi taas koos. Pärtel ootab järgmist korda pikisilmi.

"Jaa, seda ta räägib igal pool, et tema läheb koerale lugema," räägib ema Elle mõni päev hiljem.

Juba praegu teab Maarja rääkida lugusid, kuidas Susi lapsi aidanud on. Näiteks väiksel Ottol tekkis pärast Susiga kohtumist lugemise vastu suurem huvi ning nüüd loeb poiss Karlssonit.

Susile lugemine on Ottole andnud ka esinemisjulgust. Raamatukogust Susile lugemiselt koju minnes jutustab ta aga emale loetud raamatuid ümber.

Kõige kauem on Susi juures raamatuid lugemas käinud aga Ian Gregor, kelle pere koera võtta ei saa.

Ianile meeldib Susile lugemine sedavõrd, et loeb Susiga kohtumiseni jäävaid päevi ning teeb kalendrisse riste selle kohta, mitu päeva veel jäänud on.

 

Susile saab lugeda kaks korda kuus

Maalehe andmetel on lugemiskoerad Ameerikas kasutusel juba 40 aastat ning seal on pea igal raamatukogul oma lugemiskoer. Tallinna keskraamatukogus lükati lugemiskoera projekt käima eelmise aasta oktoobris.

Maarja räägib, et tema ja Susi jõudsid laste kuulamiseni täiesti loomulikult. Ta on seotud loomade ja koerateraapiaga ning lapsed meeldivad talle ka väga. Lasteaedades käis ta juba varem koertest rääkimas.

"Ükskord, kui tulin raamatukokku vennalapse laenutatud raamatut tagastama, proovisin, kas saan koos koeraga raamatukokku sisse," räägib Maarja.

Ta käis oma idee välja ning raamatukogus võeti mõte hästi vastu.

Tänaseks kasutavad lugemiskoera peale Tallinna keskraamatukogu ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, Tartu linnaraamatukogu, Narva keskraamatukogu ning Võrumaa keskraamatukogu.

Susile saab Tallinna keskraamatukogus ette lugeda kaks korda kuus. Iga laps saab lugemiseks 15 minutit, enne seda peab end registreerima.

Tallinna keskraamatukogu laste- ja noorteteeninduse pearaamatukoguhoidja Anneli Kengsepp reklaamib, registreerib, võtab vastu, otsib raamatu, suhtleb lapsevanemaga, hoolitseb selle eest, et Susil oleks puhas joogivesi ning jälgib kella.

Lugemiseks pakutakse raamatuid, kus juttu loomadest. Kõige populaarsem on hetkel Tim Bowley raamat "Amelia soovib koera".

"Vanemad seda väga lastele osta ei taha, kuna kardavad, et laps hakkab siis ka kohe kutsikat tahtma," räägib Maarja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee