Kommentaar

Vahur Afanasjev | Pendlikultuse pealetung (23)

Vahur Afanasjev, kirjanik, 11. aprill 2014 17:16
Foto: Andres Varustin
Lugesin uudiseid. Kas sain õigesti aru, et saatanlikud tohtrid lõikasid kellelgi koos kasvajaga aju välja? Ei, mööda panin, jutt oli hoopis sellest, et välja lõigati haige organi kõrval ka terve.

Jällegi ei tulnud tavameditsiin toime kosmiliste kanalite sondeerimisega. Kirurgid on jõuetud − pole usku, teadmisi ega kvantmaterjalist energiaresonaatorid. Üks pendlimees on väsinud ja pendli pendel kulunud.

Vabandused nende ees, keda selline musta huumori valda minev avang solvas. Minu piiratud, kuid siiski olemasoleva terve mõistuse raasukesed saavad alatihti kõva lataka penetratiivset kristallenergiat, mis võib heatahtlikumagi inimese teravmeelitsemise libedale teele viia. Sotsiaalmeediakanalid olen suutnud enam-vähem puhastada, aga lähen näiteks poodi − ajaleheletis tervitab taas mõni auratransformatsiooni jutuke.

Karmatervendust otse messilt

Maaelust rääkiva nädalalehe täiskohaga kaanepoiss on tähetark. Eks ta ole. Eraõiguslik ajakirjandus võib pendlivärgist rääkida palju kulub. Ja kulub palju, sest teemal on ühiskonnas lai kõlapind. Samas on raske mõista, miks pornoajakirjad leheputkas peitu on tõstetud − ega ometi ole aurotrafod seksist ja pornost popimaks tõusnud? Kui, siis seletab see nulli lähedal vaakuvat iivet.

Nõukogude ajal oli esoteerika keelatud või vähemasti ebasoovitatav. Põranda all pulbitses see aga jõulisemalt kui poliitiline dissidentlus. Impeerium polnud päriselt surnudki, kui Kesktelevisioon hakkas näitama lahkusulisi telejutlustajaid ja hüpnotisöör Kašpirovskit ning lehes kirjutati, et Moskva metroos hulguvad koerasuurused rotid, keda hävitavad spetsiaalsed eriüksused.

Grupiseksiklubid tegutsevad suletud uste taga, kuid esoteerika ei piirdu entusiastide eralõbuga, vaid trügib avalikku ruumi. Isegi riigiraadios jookseb päevasel ajal saade igasugu šuimuist ja pendeldamisest. Väikses doosis oleks see hariv ja meelelahutuslik, kuid üldine esoteerikafoon on tervistkahjustavalt kõrge.

Pean väga lugu maaelust ja looduslähedusest. Talumunad, oma põllu kartulid, koduvein, maitsetaimed, metsaseened, värske õhk − kahe käega poolt. Mürgitamisele ja mesilaste tapmisele kahe käega vastu. Aga miks peavad maaeluüritused esoteerikasse langema?
Võtan ette mullusügisese Maaema messi kava. Esinevad teadlased Anto Raukas ja Hardo Aasmäe − väärikas. Heino Lepik räägib tervisevõimlemisest − tänuväärne. Pärast otsa Igor Mang − olgu, äkki on meelelahutuslik. Kuid messil osalejate ja pakutava loend on imetabane. Külmpressitud õlid, kodumaine looduskosmeetika, e-vabad pontšikud ja maheõunad meelitaksid mind kohale, aga mida teha karnaubavaha, su-jok teraapia, tsungiidi, mobiili kiirguskaitse plaatide, kvantpuudutus-energiaravi, füsioteraapiliste riideesemete, karmatervendusseansside ja õnneamulettidega? Viimati, kui kalendrisse vaatasin, oli meil 21. sajand.

Esoteerika kui piinlik rudiment

Hüva, maaema saab minutagi messi tehtud. Kuid lollus ei piirdu pseudokaupade pähemäärimisega. Võtame vaktsineerimise. Soomes nutsid inimesed, kui seagripi vaktsiini ei jätkunud. Totrus. Iga hüsteeriaga ei pea kaasa minema. Ma kah ei läinud. Kuid puugi- ja teetanusesüsteem on mul uuendatud, reisimise pärast ka kollapalavik ja veel üht-teist.

Kurb ja piinlik, aga mitu Esimeses ja Teises maailmas kadunud haigust, nagu leetrid ja lastehalvatus, on aastakümnega puhanguti naasnud. Muidugi ei pea ennast igal aastal haigeks laskma süstida, nagu mõni mu Lääne-Euroopa tuttav teeb, aga last lastehalvatuse vastu kaitsetuks jätta on rumalus. Olgugi, et tänu massivaktsineerimisele on seda sandistavat tõbe vähe liikvel, multikulti tingimustes on ohutunne petlik. Ja tapvad rõuged on hoopis hullem tõbi kui suhteliselt ohutud tuulerõuged.

Loodan, et taevaste lennukitejälgede ehk chemtrails paanika ei ole masse nakatanud. Kuuma lennukimootori järel kondenseeruv õhuniiskus sisaldab kindlasti vastikuid kemikaale, kuid tuhanded autod, millega töö ja kodu vahet paarutatakse, saastavad tõenäoliselt palju rohkem. Kui uue maailmakorra jüngritel oleks plaanis meid praegusest hullemini orjastada, oleksid nad seda ammu teinud.

Esoteerika on piinlik rudiment ajast, kui inimkond ei mõistnud maailma teaduslikult seletada. Õigupoolest kuulub piinlike vaimsete rudimentide hulka ka religioon, mille kuulutajad lähevad esoteerikutest kaugemale ja püüavad kooliõpikute kaudu laste ajudesse pugeda. Tõestust, et kirik ja pendlid sobivad hästi, ei pea otsima keskajast. Käige korra õigeuskliku keskturu raamatuputkas, seal muud ei olegi kui energiasambad, ikoonidega ravitsemine ja kuldse jumalanna nõuanded tšui-fui praktiseerimiseks.

Elu käib pendlist sõltumata

Näidete kornukoopia ei ammendu, ent ei lõppe pendlimeestel vastuargumendidki. Ehk on mu lugu hingekosutuseks terve mõistusega inimestele, kelle intelligentsi kvantmuinasjuttude laviin solvab. Te ei ole üksinda. Ja kui mõni tšakratohter väidab, et teadus on usu küsimus, ei ole tal õigus. Väidete kontrollimine ja teadaoleva füüsikaga vastuolus olevate nähtuste ebausaldamine on mõistlik teguviis. Teadus ei ole religioon.

Lennukid lendavad − ja kukuvad vahel alla − füüsikaseaduste, mitte pendli järgi. Ja surm, kahjuks, käib oma räiget rada, mida märgivad hauad ja statistika. Kui esoteerika teeb elamise või suremise kellelegi kergemaks, siis lasku käia − aga lapsed ja kaaskodanikud tuleks rahule jätta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee