Kommentaar

Väino Rajangu | Poliitikute ja peibutuspartide õigustest, kohustustest ja vastutusest (2)

Väino Rajangu, professor, 10. aprill 2014, 17:43
Foto: Andres Varustin
Käesolevat lugu ajendas kirjutama Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonilepingus sätestatu, mille kohaselt tahetakse riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ühitamise keeld ära kaotada.

Taustaks veel asjaolu, et värskelt ametisse asunud vabariigi valitsuse liikmetest ligemale pooled kandideerivad europarlamenti, sealhulgas üks mees on napilt Brüsselist valitsusse tööle jõudnud, kui juba kandideerib uuesti sinna tagasi.
Nii kulutavad lähikuudel valitsusliikmed palju aega valimistele ja riigi asjade ajamine jääb tagaplaanile. Kas see näitab otsuseid langetavate erakondade nõrkust ja erakonnaga seotud võimekate inimeste väikest arvu?

Miks ei soosita võimekaid?

Viimasel kohalikel valimistel kandideeris arvukalt riigikogulasi ja valitsuse liikmeid peibutuspartidena. Nad kasutasid oma õigust seda teha, kuid vajaka jäi kohustuste pool. Kandideerimise eesmärk on ju saada volikogu liikmeks, ja kui see eesmärk saavutati, siis loobuti eesmärgi edasisest realiseerimisest, sest ei tahetud riigikogu saadiku kohast või ministritoolist loobuda.

See näitab valijale, et peibutuspartidel on isiklik heaolu tähtsam kui riigi ja rahva huvid. Eriti ilmekalt on see asjaolu kajastunud riigikogu ja Tallinna volikogu vahel pendeldanud ühe saadiku sõnavõttudes, milles esitatud seisukohad on isiklikust huvist lähtuvalt olnud üksteisele vastupidised.

Meie valimissüsteemiga tulid peibutuspartide asemel volikogudesse inimesed, kellele anti vähe hääli, ja valija neist suurt midagi ei tea. Seadusega kehtestatud süsteem ei soosi poliitikas võimekate inimeste pealekasvu, sest väike arv võimule pääsenuid "vunderkinde" tahab olla igal pool.

Peibutuspartide teemaga seoses on poliitik nii mõnigi kord märkinud, et kui riigikokku järgmisel valimisel sisse ei saa, lähen volikokku. Kui kord juba loobuti volikokku minekust, miks siis peab sinna pärast läbikukkumist minema?

See näitab, et otsuseid tegevad poliitikud püüavad ikka pildil olla. Pealegi, kui lõpeb riigikogu liikme töö, siis saadakse teatud soodustused. Poliitikule oleks koguni kasulik, kui ta vahepeal kaks aastat otsustuskogudest eemal oleks ja saaks taastada selgemat ettekujutust sellest, kuidas lihtinimesed elavad.

Seadusi vastu võtvad poliitikud lähtuvad isiklikest ja oma erakonna, mitte üldsuse huvidest ja sellega eiravad kohustuste poolt. Kurb, et see õiguste tagaajamine ja kohustuste eiramine kandub meie ühiskonnas järjest allapoole ning vastutus samal ajal puudub.

Kasutad õigust, täida ka kohustust

Justiitsminister Andres Anvelti ütluse kohaselt on ministeerium alustanud riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme üheaegsust võimaldava seaduse eelnõu
väljatöötamist ja muudatused on mõeldud demokraatia põhialuste tugevdamiseks.

Tavaliselt mõõdetakse demokraatiat kaasatud inimeste arvuga. Nüüd olen kimbatuses, kuidas see demokraatia põhialuste tugevdamine käib, kui kaasatute arv väheneb ning ühed ja samad inimesed on mitmes otsustuskogus? Ju arusaamad demokraatiast muutuvad, kui käsitletakse poliitikute endiga seotud küsimusi.

Riigikogulased pidid tegema äärmiselt rasket tööd ja seetõttu pole puhkust võimalik võtta. Imestama paneb, kuidas nüüd selle raske töö tegijad tahavad veel lisatööd juurde võtta. Tulemuseks ongi pinnapealsus ja veelgi süvenev kummitemplirolli täitmine, sest otsustuskogus olemine ei ole ainult saalis käe tõstmine, vaid eeldab ka eelnõudega eelnevat tutvumist. Pole siis ime, et paljud naeravad poliitikute tegude üle.

Võimekate esilekerkimiseks oleks mõistlik, et see, kes kandideerib ja osutub valituks, täidab ka vabatahtlikult endale võetud kohustusi. Kui riigikogu liige osutub valituks volikokku, siis peaks ta oma vabatahtliku otsuse alusel asuma võetud kohustust täitma ja loobuma tööst riigikogus. Sama kehtiks ka volikogu liikmete suhtes, kes osutusid valituks riigikogusse.

Paljude inimeste seas populaarne linnapea kandideerib nüüd erakonna huvides europarlamenti ja koos kandideerimisega väidab, et valituks osutudes ta sinna ei lähe. Kuidas niisugust olukorda mõista, kas minnakse teadlikult välja poliitikaga mitte kursisolijate ärakasutamisele? Kus on siin eetika, kui minnakse välja valijate petmise peale?

Kutsun üles mõtteid avaldama valimiste ja koalitsioonilepingus valimisi käsitleva punkti üle.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee